Veebruari viimasel nädalal toimus Helsingis esimest korda Põhjamaade krimifestival, mis kandis uhket nime Helsinki Noir. Eriti aktiivseks läks asi 27. ja 28. veebruaril, kui üles astus üks tähtkirjanik teise järel. Kohal oli ka Eesti Raamatu väike esindus, ikka selleks, et kuulda uudiseid uute põnevate raamatute kohta ja saada kokku “meie oma” kirjanikega – neid oli seal päris mitu, nt Elly Griffiths, Satu Rämö ja Lilja Sigurðardóttir.
Festival oli nii hästi korraldatud, nagu oleks tegu juba aastakümneid toimunud üritusega. Ja rõõm oli näha kirjanikke, kes on valmis oma teostest ja elust rääkima ja fännidega kohtuma: praeguses infoküllusest ogaraks läinud maailmas on mõttetu loota, et raamat müüb iseenesest. Ühesõnaga, kui festivalist saab iga-aastane kirjanduspidu, siis soovitame soojalt kohale minna. Asi on seda väärt! Muide, tasub mainida, et saalis oli eesti keelt kuulda juba sel aastal.
Krimikirjandus on Põhjamaades hinnatud, seda ei peeta kuidagi alaväärtuslikuks žanriks. Krimiromaanid on kandideerinud mainekale Finlandia kirjandusauhinnalegi.
Nüüd aga mõnest kirjanikust, keda õnnestus kuulata.
Esimesena astus reedel üle Jo Nesbø, kes osutus äärmiselt vaimukaks jutuvestjaks, mis pole tema loomingu austajaile muidugi üllatus. Ilmselgelt on ta selliste vestluste pidajana vana kala, keda miski rööpast välja ei vii ja kes oskab vajadusel juhtida jutu näiteks mägironimisele, mis on tema lemmikhobi. Tema jutust jäi meelde seisukoht, et mitte kunagi ei ole mõtet proovida kirjutada seda, mida inimesed tahavad – olgem ausad, inimestel ei ole aimugi, mida nad tahavad. Raamatut kätte võttes soovitakse ju pigem, et kirjanik lugejat üllataks. Ja nii ongi kirjaniku jaoks ainus võimalus katta laud sellega, mida just temal on pakkuda, ja kutsuda lugeja enda juurde sisse. Kui lugejale pakutav meeldib, on see suurepärane ja ta tuleb ilmselt veel ja veel tagasi, kui ei, siis pole midagi parata. Soov meeldida ei vii kuhugi.
Edasi astusid lavale Jo Nesbø kõrvale Max Seeck ja Satu Rämö – viimane on Eesti lugejaile tuttav krimiraamatutega, mille peategelane on uurija Hildur. Rämö on Soome krimikirjandustäht, kelle teoseid on müüdud mitmekümnesse riiki. Tegemist on justkui topeltpõhjamaalasega: Satu on soomlane, kes elab Islandil, seal toimub ka tema raamatute tegevus. Kirjanik ise ei liigita oma teoseid päris nordic noir’i alla, vaid pakub välja sootuks uue mõiste, nordic bleu, sest tema raamatuis on lisaks krimiteemale oluline ka inimsuhete lahkamine ja seal pole musta ega valget, vaid pigem pooltoonid. Kuigi Satu rõhutas, et ta ei kirjuta oma teostesse sisse armulugusid, sest need ei ole lihtsalt kuigi huvitavad.
Satu esines ka koos Islandi kirjaniku Lilja Sigurðardóttiriga. Ilmneb, et neist kahest on saanud sõbrad, ja kui kaks krimikirjanikku juba sõbrunevad, siis ei ole vaja kaua oodata, kuni nad ka koos kirjutama hakkavad. Peagi ilmub nende esimene ühine romaan, soomekeelse pealkirjaga “Villi kortti” – saame näha, millise eestikeelse vaste tõlkija leiab –, mis on ühtlasi sarja esimene osa. Eriline kirjutamisprotsess, kus raamatu üks autor kirjutab soome, teine islandi keeles, viib kindlasti põneva tulemuseni. Ja nii saab kakskümmend aastat Islandil elanud Satu Rämöst lõpuks “päris” Islandi kirjanik. Mõlemad on väga kogenud krimikirjanikud – lõppkokkuvõttes tuleb tunnistada, et ootamine on raske, tahaks juba näha, kuidas nende kahe ühislooming välja kukub. Eesti lugejad saavad sellest meie kirjastuse abil kindlasti osa.
Lilja Sigurðardóttiri, Satu Rämö ja kolmandagi Islandi kirjaniku Skúli Sigurðssoni ühises vestluses räägiti ka nordic noir’i elujõulisusest. Väidetavalt kirjutab vähemalt kord aastas mõni kriitik, et see žanr on nüüd küll omadega õhtul, aga kirjanike sõnul tundub, et lugejateni ei ole see info jõudnud: põhjamaiste krimikirjanike raamatuid ostetakse endiselt, nende põhjal tehakse filme ja seriaale, ühesõnaga, mingit huvilangust ei ole näha. Mis siis teeb selle žanri nii eriliseks? Tundub, et lugejaid kogu maailmas kõnetab pimedus, klaustrofoobne keskkond, karm loodus, üksindus … Ja muidugi Põhjamaade krimikirjandusele omane folkloorne element, mida otsida oskaja leiab neist raamatuist rohkem, kui arvata oskaks. Rahvapärimus kannab endas kõikjal hoiatusi, õpetusi ja otsesõnu hirmutamist, ent Islandil on asi eriti karm: sealne folkloor ei kipu lihtsurelikule üldse elulootust jätma. Turvalises Aleksanterin teatteri saalis istudes on muidugi lihtne naerda inimsööjatest koletiste ja seintes elavate vaimude üle, eriti kui sellest kõigest räägivad sõnaosavad ja vaimukad kirjanikud, kuid raamatuga pimedal õhtul kodus istudes on asi teistmoodi. Sest otse loomulikult on kõik see justkui iseenesest leidnud tee ka sealsete kirjanike loomingusse, mis kannab omal, nüüdisaegsel moel edasi vana jutuvestmistraditsiooni. Skúli Sigurðsson kommenteeris: “Meie vestluse pealkiri on siin küll “Maa, kus laava kohtub pimedusega”, kuid räägitakse hoopis insestist, kannibalidest, peidetud inimestest ja trollidest.” Kena kokkuvõte Islandi rahvapärimuse pimedamast küljest! Samamoodi leiab kirjanike sõnul justkui iseenesest nende loomingusse tee põhjamaine loodus, mis ei ole pelgalt foon, vaid pigem eraldi tegelane, mis (või tuleks öelda kes?) aitab veelgi kaasa krimi jaoks soodsa keskkonna loomisele. Või nagu ütles Skúli Sigurðsson: “Islandi looduse eesmärk on inimene ära tappa.” Ja Lilja Sigurðardóttir lisas, et kui keegi juba sealses looduses ära kaob, ei leia teda enam ka siis, kui otsimisega tegeleb mitu meeskonda. Krimikirjanikule on selline lisategelane muidugi hea abimees.
Lavale astus ka Eesti Raamatu lugejate vana tuttav Elly Griffiths (kas teadsite, et see on pseudonüüm ja ta päris nimi on Domenica de Rosa?), kes roosas pükskostüümis välja ilmudes täitis oma särava isiksusega paari sekundi jooksul kogu lava. Tegu on tõeliselt erilise esinejaga, kellest lausa kiirgab armastust elu ja kirjanduse vastu ning uudishimu. Muidugi ei ole Griffiths nordic noir’i esindaja, kuid krimikirjandusele pühendatud festivalile sobis ta suurepäraselt. Enda sõnul Griffiths lihtsalt armastab kirjutamist ja pani oma esimese krimiloo paberile juba üheteistaastaselt. Kui ta koolitüdrukuna andis enda kirjutatud jutu klassikaaslastele lugeda ja märkas, et nii mõnigi neist nutab, oli ta reaktsioon: oo, see meeldib mulle! Ja miks ei peakski meeldima: hea kirjandus tekitab ikka tugevaid emotsioone! Seda, et lood, mida kirja panna, võivad pärast 33 raamatu avaldamist otsa lõppeda, pole Griffithsi sõnul karta, neid tekkivat järjest juurde. Nii et Eesti Raamatu lugejad võivad rahulikud olla: üks nende lemmikkirjanike ei plaani veel niipeagi sulge nurka visata.
Festivalil oli veel palju kirjanikke, mainida tasuks Chris Whitakeri, Helena Steeni ja Max Mannerit. Helsinki Noiri korraldajad olid kohe esimeseks korraks väga esindusliku seltskonna kokku saanud ja nende kuulamine osutus põnevaks – ja kohati väga naljakaks. Ilmneb, et sõnaosav kirjanik laval lööb üle enamiku püstijalakoomikuist, ja seda mingit vaeva nägemata.
Mis muud, kui kordame: kui aasta pärast tuleb uus Helsinki Noir, mingem kohale!
