Rootsi kirjanik Christoffer Holst on autor, kelle loomingus põimuvad armastus, huumor, hea toit, vein ja sageli ka mõrvamüsteerium. Tema raamatud pakuvad lugejale justkui väikest puhkust argipäevast – olgu siis tegevuspaigaks Rootsi saarestik, Itaalia viinamarjaistandused või hubased linnakorterid. Holsti lood on soojad ja filmilikud, täis äratundmisrõõmu ja tegelasi, kelle elu on jõudnud murdepunkti ja kes otsivad uut algust.
Eesti lugejale on Holst tuttav eelkõige Cilla Stormi muhekrimisarja kaudu, aga ka eluliste ja maitseküllaste suhteromaanide poolest. Siinses intervjuus räägib autor oma kirjutamisprotsessist, inspiratsioonist, huumori ja lootuse tähtsusest ning sellest, miks toit ja vein on tema lugudes peaaegu sama olulised kui armastus.
Kuidas te tutvustaksite end Eesti lugejale?
Olen kirjanik, sommeljee ja toimetaja ning minu raamatud on tavaliselt segu kriminaallugudest, hubasusest ja rohkest heast toidust.
Millised raamatud, filmid või telesarjad on enim mõjutanud teie teoste tonaalsust ja žanrivalikut – neis segunevad romantika, huumor ja vahel ka krimi – ning miks?
Noorena lugesin palju Agatha Christie raamatuid ja mulle meeldib väga, kuidas ta ühendab põnevad süžeed omanäoliste tegelaste ja kaunite tegevuspaikadega.
Töötate kirjastaja ja sommeljeena ning olete samal ajal ka kirjanik. Kuidas need teised rollid teie kirjutamist ja kujutlusvõimet mõjutavad?
Toit ja vein mängivad minu romaanides uskumatult suurt rolli. Kirjutan suhteromaane ja see, mida mu tegelased söövad ja joovad, ütleb nende kohta inimesena väga palju. Tahan, et lugejal läheks mu raamatuid lugedes kõht tühjaks.
Alustasite romaanide avaldamist 2015. aastal ja olete selle ajaga loonud märkimisväärse kirjanduspagasi. Millal te mõistsite: „Jah, see ongi see – ma olen kirjanik!“?
Arvan, et see tunne tekkis siis, kui kirjutasin oma esimest raamatut, veel enne, kui teadsin, et see üldse avaldatakse. Mul oli seda kirjutades nii lõbus, et sain aru – tahan seda teha kogu ülejäänud elu.
Teie romaane kirjeldatakse sageli kui sooje, naljakaid ja südamlikke, isegi siis, kui neis käsitletakse üksindust või kaotust. Kas huumor on midagi sellist, mis käib teie tegelastega loomulikult kaasas, või kasutate seda teadlikult tumedamate hetkede pehmendamiseks?
Mulle meeldib kirjutada tegelastest, kelle silmis on väike säde. Nad on sageli eneseteadlikud ja saavad aru, et ei tee alati parimaid otsuseid. Parim huumor sünnib sageli siis, kui suudad iseenda üle naerda.
Teie lugude keskmes on perekond kogu oma segaduse, armastuse ja keerukusega. Miks see teema teid ikka ja jälle tõmbab?
Sest perekond on elu parim ja samas kõige keerulisem osa. Vähemalt enamiku inimeste jaoks. Me vajame inimesi enda ümber, aga oma elu jagada pole alati lihtne. Me oleme kõik erinevad, aga samas väga sarnased. Arvan, et mu lugejad tahavad end raamatuid lugedes ära tunda.
Paljud teie tegelased seisavad elu ristteel: nad lahkuvad suhtest, vahetavad tööd või naasevad koju pärast pikka eemalolekut. Mis teid selle „vahepealse“ eluhetke juures köidab?
Kirjeldan oma raamatuid tavaliselt kui hea tunde romaane. Ja see tähendab, et peategelased peavad alustama madalseisust. Kõik mu lood räägivad inimestest, kes lepivad oma minevikuga ja liiguvad elus edasi. Mulle meeldib kirjutada tegelastest, kes ei jää ohvrirolli, vaid julgevad edasi minna.
Lugejad ütlevad sageli, et teie raamatud mõjuvad nagu väike puhkus – täis toitu, veini ja elavaid kohti. Kuidas te saavutate selle, et reiside ja maitsete kirjeldus on meeleliselt tajutav osa loost, mitte lihtsalt taust?
Tahan, et mu lood viiksid lugejad kaunitesse paikadesse. Osalt seetõttu, et reisin ise palju ja kogun nii inspiratsiooni. Paljud inimesed loevad, et argipäevast põgeneda, ja mina kirjutan samal põhjusel.
Olete kirjutanud Rootsi saarestikust, Itaalia viinamarjaistandustest ja hubastest linnaosadest. Kuidas te tegevuspaiku valite? Mis teeb ühe koha piisavalt eriliseks, et sinna oma lugu paigutada?
Valin alati kohti, kus tunnen end hästi, või paiku, mille olen avastanud ja kuhu tahaksin kauemaks jääda. Raamatu kirjutamine võtab mitu kuud ja ma tahan selle aja veeta meeldivas keskkonnas.
Teie raamatutes on palju armastust igapäevaelu vastu – hommikusöögilauad, suvilad, väikesed kohvikud. Miks võib argine olla ilukirjanduses nii emotsionaalselt mõjuv?
Ka siin mängib rolli äratundmine – ma kirjutan harva glamuursetest inimestest, pigem tavalistest, kes tunnevad rõõmu ka tassist kohvist. Võib-olla tahaksin ka ise rohkem selline olla.
Toit ja vein ühendavad teie romaanides sageli inimesi, kes muidu ei kohtuks. Kas mõni roog või jook teie raamatutest on teie jaoks eriti sümboolne?
Cilla Storm armastab oma krimisarjas võist Chardonnay’d. See jook kirjeldab teda tegelasena suurepäraselt – ta on „natuke liiga palju“, aga väga armas!
Teie huumor on õrn ja empaatiline, mitte kunagi küüniline. Kas see tuleb teie enda ellusuhtumisest või ehk hoopis sellest, kuidas tullakse ebamugavate emotsioonidega toime Rootsi kultuuriruumis?
Arvan, et see sünnib siis, kui tegelased vaatavad endale tagasi. Ma kirjutan alati tegelastest, kes mulle meeldivad ja kellega tahaksin ise sõber olla. Ja kõige köitvamad inimesed on need, kes suudavad enda üle naerda.
Teie peategelased on sageli 30.–40. eluaastates inimesed, kes alles õpivad end tundma, tihti olukordades, kus elu ei kulge nii, nagu plaanitud. Mis teeb selle eluetapi teie jaoks jutustajana huvitavaks?
Kõik vanused on huvitavad, aga ma väldin väga noorte tegelaste kujutamist. On palju põnevam, kui nad on juba natuke elanud ja kogemusi saanud. Tegelastelt, kellest kirjutad, peaks olema ka midagi õppida.
Teie lood ühendavad romantikat, müsteeriumi ja kerget melanhooliat, kuid jätavad lugeja alati lootusrikkaks. Mida tähendab „lootus“ teie jaoks autorina?
Lootus on minu lugude keskmes – see on minu lubadus lugejatele. Kõik ei pea lõpuks ideaalselt lahenema, aga peab olema tunne, et tegelastega saab kõik korda.
Reisimine – nii füüsiline kui ka emotsionaalne – on teie teostes korduv teema. Kas reisite enne ja siis kirjutate või on kirjutamine ise omamoodi rännak? Kas olete kõiki kirjeldatud kohti ka päriselt külastanud?
Jah, olen külastanud kõiki kohti, millest kirjutan. Viimane reis, mis mind inspireeris, oli Piemonte Põhja-Itaalias. See paik on nii maagiline, et teadsin kohe – pean sellest kirjutama!
Kui uus Eesti lugeja võtaks kätte teie raamatu, siis millisest soovitaksite tal alustada ja mida loodaksite, et ta viimast lehekülge sulgedes tunneks?
Soovitaksin alustada Cilla Stormi sarjaga, sest seal on koos kõik, millest mulle meeldib kirjutada: armastus, põnevus, toit, vein ja kaunid paigad Rootsi saarestikus. Ja loodaksin, et lugeja tahab kohe järgmist osa lugeda!
Kui saaksite kutsuda kolm väljamõeldud tegelast (ükskõik mis raamatust) õhtusöögile, siis kelle kutsuksite ja mida neile pakuksite?
Oi, see on raske küsimus! Ma kutsuksin Miss Marple’i, Poirot’ ja muidugi oma Cilla Stormi. Ja siis nad sööksid head toitu ning lahendaksid koos mõrvu.
Millist raamatut te praegu loete ja miks selle valisite?
Loen praegu „Heated Rivalry’t“, hahaa! Pidin nägema, millest kogu see elevus.
Olete öelnud, et kirjutate „rõõmu pärast“. Kuidas hoiate seda rõõmu alles ka tähtaegade ja surve all?
Kirjutamine käib alati üles ja alla – mõnel päeval on see lõbus, mõnel raskem. Aga mind hoiab käigus see, et tahan teada, kuidas lugu lõpeb. Sest ma ei tea seda kunagi ette!
