Rootsi kirjanik Johanna Mo on Eesti lugejatele hästi tuntud kui põnevussarja
„Kuriteod Ölandil“ autor (kõik viis osa on eesti keeles ilmunud). Hiljuti ilmus tema uue sarja „Varjud Ölandi kohal“ esimene osa „Teisel pool pimedust“, mis on samuti põnevusromaan, kuid palju tugevama psühholoogilise fookusega. See keskendub kahele õele, kelle keeruline minevik, kadunud ema ja jõuludeaegne pinge toovad päevavalgele nii vanad haavad kui varjatud saladused.
Miks otsustasite alustada uut sarja?
Uue sarja idee sündis soovist proovida midagi täiesti teistsugust – kirjutada kuriteost läbi
ohvrite ja lähedaste vaatenurga, mitte politseitöö kaudu. Nemad peavad toime tulema väga
erinevate asjadega: kuriteo traumaga, kaotusega, ebakindlusega.
Sarja iga osa on seotud mõne pühaga, sest pühade ajal tulevad pered kokku ja vanad
konfliktid, mida muul ajal varjatakse, kerkivad esile. Sarja ühendavad tegelased on küll
politseiuurijad Sima Boniadi ja Urban Karlsson, kuid nemad jäävad pigem taustale. Lugeja
õpib neid tundma inimeste kaudu, kellega nad suhtlevad.
Mis oli esimene impulss, mis käivitas romaani „Teisel pool pimedust“?
Selle idee käivitasid õed. Tahtsin kirjutada kahest õest, kelle elud ja iseloomud on väga
erinevad – nad kasvasid justkui samas peres, kuid nende suhted vanematega on väga
vastandlikud. Aga ka pealkiri oli oluline. Rootsi pealkirja otsene tõlge on „Kus valgus on” –
see on pärit ühest jõululaulust. Tahtsin kirjutada võitlusest valguse leidmise nimel pimeduse
keskel.
Kuidas kirjeldaksite seda romaani inimesele, kes pole seda veel lugenud?
See on lugu kahest õest, kes külastavad Ölandil nende lapsepõlvekodus elavat isa. Noorem
õde jäi teismelisena rasedaks ja tuleb nüüd koju koos oma viieteistaastase tütrega. Õed pole
kümme aastat koos jõule tähistanud, kuid nende ema on ootamatult kadunud. Alguses on neil
väga erinevad arusaamad sellest, mis võis juhtuda.
See oli minu jaoks mitmes mõttes raske raamat. Kaks teemat, mida uurin, on õdedevaheline
side ja vaimne tervis. Kasvasin üles kahe õe ja kahe vennaga – olin väga lärmakas peres see
vaikne laps. Mu emal diagnoositi hilisemas elus bipolaarne ja piirialane isiksushäire. Nii et
jah, teema on isiklik, kuid ma ei kirjuta oma perest.
Üks asi, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen, on kaotus. Mu isa suri 45aastaselt ja üks mu
vendadest 32aastaselt. Tahtsin kirjutada kaotusest ja sellest, kuidas see mõjutab minu
väljamõeldud tegelasi.
Kas kirjutamisprotsess erines teie varasematest raamatutest?
Mõnevõrra küll. Ütleksin, et see võttis tavapärasest rohkem aega ja pingutust. Kuna politsei
ei jutusta lugu, ei saanud ma seda üles ehitada ülekuulamistele ja politsei omavahelistele aruteludele. Pidin struktuuri justkui ise leiutama. Otsustasin, et õed jutustavad lugu vaheldumisi – iga peatükk uue vaatenurga alt.
Kõige keerulisem oli leida õdedele õiged hääled. Vanema õe, kirjaniku, hääl tuli kergemini.
Nooremale ja metsikumale õele, kes ei läinud ülikooli, vaid otsustas lapse saada, õige hääle
leidmine oli palju raskem.
Kas mõni tegelane või sündmus põhineb päris inimestel või kogemustel?
Muidugi on minust endast midagi sellest õest, kes on kirjanik. Ütleksin, et noorem õde on
minu enda õdede kombinatsioon. Võtan elemente päriselust, raamatutest, filmidest,
juhuslikest inimestest, keda olen kohanud. Aga kõige olulisem on minu jaoks lugu ise – seega
segan, muudan ja liialdan, et luua midagi huvitavat.
Romaani atmosfäär on väga eriline. Kuidas te selle lõite?
Romaani atmosfäär tugineb tugevalt Ölandi loodusele. Tegevustik toimub peamiselt
Mittlandsskogenis – suures metsas Ölandi keskosas – asuvas majas. Kuid vanem õde teeb ka
reisi Ölandi lõunatippu – see on väga eriline koht, minu lemmikpaik saarel. Ühel hetkel
peavad õed politseisse ülekuulamisele minema. Atmosfääri loomisel ammutasin palju
inspiratsiooni isolatsioonist – nii füüsilises kui ka psühholoogilises mõttes.
Kuidas kirjeldaksite oma kirjutamisrutiini?
Kui minust sai täiskohaga kirjanik, püüdsin seda võtta kui päristööd. Kirjutan päevasel ajal,
kui lapsed on koolis. Mul on kontor, kuhu on vähem kui poole tunni tee jalgsi või lühike
paadisõit – see asub teisel pool kanalit. Õhtuti ja nädalavahetustel kirjutan vähem, kuid
mõnikord ei suuda ma end tagasi hoida. Mulle tõesti meeldib kirjutada.
Kas teil on rituaale või harjumusi, mis aitavad õigesse meeleollu jõuda?
Mitte eriti, aga kui ma ei suuda ise õigesse meeleollu saada, lähen jalutama või kuulan
muusikat.
Millised autorid või raamatud on teid kõige rohkem mõjutanud?
See on minu jaoks raske küsimus, sest loen väga palju. Kui tahtsin kirjutada rohkem
psühholoogilisi põnevikke, pöördusin oma lemmikute poole: Mattias Edvardsson, Christoffer
Carlsson, Camilla Grebe ja Ruth Ware. Varem olid mu suurimad mõjutajad Arne Dahl ja
Henning Mankell.
Millist tagasisidet olete seni saanud ja mis on teid kõige rohkem rõõmustanud?
Mõned inimesed on igatsenud rohkem traditsioonilise politseitöö kujutamist, kuid arvan, et
see on pigem ootuste küsimus. Mõnikord öeldakse, et mu jutustamisstiil on aeglane – seda
olen varemgi kuulnud. Mind ei huvita action, tahan kirjutada inimestest äärmuslikes
olukordades. Olen väga rõõmus, kui inimesed mõistavad, mida olen püüdnud teha.
Kas saate veidi vihjata järgmisele osale? Millal see ilmub?
Praegu töötan teise osa kallal. Rootsis ilmub see tänavu novembris. Lugu toimub volbriööl.
Rühm inimesi tuleb Ölandile kursusele – nad mediteerivad, maalivad ja tegelevad kõige
sellega, mis aitab neil iseennast avastada. Kuid nad satuvad väga vanasse kummituslikku majja, millel on oma tume ajalugu. Hommikul leitakse keegi surnuna. Lugu jutustavad kolm
tegelast, kes kõik maadlevad mingisuguse traumaga.
