Hakkasin Jon Fosse „Septoloogiat” lugema peaaegu valge lehena. Teadsin muidugi, et ta sai äsja Nobeli kirjandusauhinna, ja ka seda, et tal on omapärane stiil. Aga see oli ka kõik. Ühtlasi otsustasin, et ei tutvu enne raamatu lugemist ka ühegi arvustusega ega kirjandusteadusliku artikliga, ja tuleb tunnistada, et ei lugenud neid ka pärast raamatu läbi saamist. Mingil põhjusel ei taha ma teada, mida analüütikud Fosse loomingust arvavad. Tundub, et see peaks igaühe jaoks isiklik olema. Seetõttu on edasine jutt samamoodi isiklik ega esinda vähimatki soovi Fosset lahti seletada. Pealegi: mis võimatu, see võimatu.
Ühesõnaga, võtsin raamatu ja hakkasin otsast minema. Kui olin jõudnud viiendale leheküljele, panin raamatu käest. Tunne oli selline, nagu oleksin pika maa maha jooksnud, hingamine oli rütmist väljas. Puhkasin natuke ja kaalusin, kas üldse võtan selle asja uuesti ette – seda ka seepärast, et tundsin: olen pärast jooksmist jõudnud suure värava taha ja see on lukus mis lukus. Aga miskipärast tundus samas, et väravavarbade vahelt siiski paistab midagi, mis võib mind huvitada, niisiis võtsin selle punase raamatu uuesti kätte ja hakkasin uuesti minema. Sedapuhku teadlikumalt, tekitades ise enda jaoks pause, kuni lõpuks märkasin, et tekst hakkab mind kandma. Umbes nagu lained, kui lebada selili meres: kõik on turvaline ja tavaline ja ühes rütmis ja kordub lõputult … kuni ootamatult toimub muutus ja on vaja end ümber häälestada, sest meri on su ajunud ootamatult sügavasse kohta ja kõik tavaline on kadunud. Laine samas pole tõusnud, lihtsalt sügavusetunne võtab kõik üle. Vesi all tundub põhjatu, kui teed silmad lahti, on pea kohal on lõputusse ulatuv taevas. Siis, ilma igasuguse rapsimiseta, ilma nähtava üleminekuta, justkui poole laine pealt, viib vesi su jälle tagasi: kordused, turvalisus, rütmilisus … Ja just sel hetkel, kui rütm hakkab uinutama, juhtub jälle midagi ootamatut.
Kui mu peas oli see võrdlus tekkinud, siis sain aru – ja kõlagu see pealegi banaalselt –, et Fosse raamat on nagu elu. Ja seda mitmes mõttes. Esiteks ei ole ma varem sattunud lugema teost, kus mõtlemisprotsess on nii hästi kirja pandud. Pean silmas seda, et kuigi kuuldavasti on olemas ka inimesi, kes ei mõtlegi verbaalselt, siis ka sõnade abil mõtlejad ei mõtle ju korralike täislausetega, lineaarselt, kordusteta ja hetkekski tagasi vaatamata. Raamatu peategelane Asle mõtleb just nii, nagu seda (minu teada) tavaliselt tehakse, seda ei ole raamatu teksti jaoks kuidagi puhastatud või ilustatud. Just nii see ju käib: mõtled, et peaks toidu kottidest sügavkülmikusse tõstma, ja sekund hiljem, igasuguse hoiatuseta, meenub seik lapsepõlvest või sõbraga peetud jutuajamine, siis mõtled, et näe, pool toitu ongi ära pandud, ja mõte liigub sellele, milline täpselt on jumala koht inimese elus. See kõik ei ole kenasti lahtritesse paigutatud, vaid elab inimese sees korraga, samal ajal ja samas ruumis. Ja nii on see ka „Septoloogias“.
Teiseks segunevad ka inimesed. See on juba kummalisem väide, aga selline tunne tekkis. Peategelane ja ta sõber kannavad sama nime: Asle. Peategelase abikaasa oli Ales, naaber on Åsleik, Alesi maja endine omanik Alise, Asle õde Alida … On ka teistsuguseid nimesid, aga mingi sarnasus keerutab inimesed justkui mitmest lõimest nööriks, kus kõik on kõigiga seotud, ja lõpuks tekib tunne, et olemas ongi üksainus inimene, kes koosneb paljudest, kes on küll kõik erinevad, ent siiski kokku üks. Ja nii see ju on: need, kes meid ümbritsevad, omamoodi loovad meid. Tunnet võimendab ka see, et kohati muutub poole lause pealt, täiesti sujuvalt rääkija-mõtleja isik, samas kui mõtteprotsess ei katke ega anna millegagi märku, et liigutud on ühest jutustajast teise.
Alguses tahab vaatepunkti või mõttesuuna muutus poole lause pealt harjumist, aga see saab väga ruttu väga loomulikuks. Sest loomulik see ju ongi, lihtsalt siiani loetud proosakirjandus on nõudnud teistsugust lähenemist. Niisiis soovitan kõigile, kes minu moodi esimeste lehekülgede peale ära ehmuvad, siiski edasi lugeda. Kui võti on käes ja värav lahti tuleb, avaneb koos sellega maailm, mis on ühtaegu tavaline ja samas täiesti eriline.
Raamatu tutvustus kirjastuse kodulehel ütleb, et see on lugu armastusest ja sõprusest, üksindusest ja kaotustest, elu pidepunktidest: usust, kunstist, kaastundest. Ja kahtlemata on see õige, sellest kõigest „Septoloogia“ räägibki. Samas on õige ka see, et nende sõnadega võib kirjeldada vähemalt kolmveerandit kogu ilukirjandusest. Ja pole palju neid kirjanikke, kes oskaksid neid igavesi teemasid unikaalselt käsitleda. Fosse oskab.
Miskipärast tahaksin „Septoloogiat“ eriti soovitada just neile, kes otsivad elus mingit sügavamat tähendust ja maadlevad igivana küsimusega, mis üldse on selle kõige mõte. Minu meelest annab Fosse sellele vastuse; loomulikult ainult ühe väga paljudest, aga siiski.
Ja lõpetuseks: see, mis alguses läbi varbade paistis, oli ilmselt helendav tumedus. See, mis teeb kunstist kunsti ja elust elu. Kes loeb, saab aru, mida ma sellega mõtlen.
Mari Tuuling
