Kius tuleb, et jääda

Kes loobib kividega, mis tabavad lapse nägu. Kes tõukab ta pead järjepannu vastu laternaposti. Kes piitsutab teda hüppenööriga, kes naerab niisama ja sosistab midagi sõbrale. Viimaks kõmbivad nad minema, jättes maha valutava kehaga kurva kuueaastase poisi.
Ka kuuesed lapsed võivad mõnikord kurjust täis olla, iseäranis siis, kui kambavaim takka õhutab ja soov mitte kiusatuks sattuda kõigest muust üle käib.



Vaevalt küll, et koolikius üldse kellelegi võõras võiks olla. Sa pole olnud kiusatu? Hästi, siis on sul vedanud. Sa polnud ka kiusaja? Tubli. Aga siis olid sa pealtvaataja. Üsna kindlasti. Kas sa mõnikord vahele astusid? Jah? Väga hea. Ei? Miks? Sest ei julgenud? Saan aru. Aga kas sa vahel sellele mõelnud oled? Et oleks ikkagi võinud sekkuda? Või oled ehk mõelnud, mis on neist kiusatuist nüüdseks saanud? Kas koolis läbi elatu võis neile mingi jälje jätta? Ma ei tea, nende enesehinnangule, otsustusvõimele, suhtlusoskustele … Võib-olla ei ole ka. Aga võib-olla on. Ja siis on ehk nii, et kui kellegi elu on rikutud, on selles süüd ka sinul.

Ilusa pealkirjaga „Piparkoogimaja“ on lugu inimestest, kes käisid kunagi ühes mängukoolirühmas. Neist on saanud täiskasvanud, edukad ja vähem edukad. Või siis nähtamatud. Kes on lapsena püüdnud end võimalikult nähtamatuks teha, et mitte tulla meelde kellelegi, kes võiks ta saapad talvepäeval puu otsa visata või ta esihamba välja lüüa, sellele võib soov nähtamatu olla end kõvasti külge liimida. Kuid sama kõvasti on mällu kleepunud mälestused.

Oleksin peaaegu unustanud: õpetaja! Mängukoolis oli ju ka õpetaja, kelle töö peaks olema lapsi kaitsta, noomida, kasvatada. Aga võib olla ka nii, et õpetaja veab rasvase kriidijoone piparkoogimaja meenutava ilusa kooli ukse juurde ja loeb selle piiri juures oma töö lõpetatuks. Maja ees või maja taga juhtuv enam temasse ei puutu.

Ka see jääb lastele meelde.

„Piparkoogimajaga“ algas Rootsi kirjaniku Carin Gerhardseni Hammarby-sari.

Autor: Marju Lina

Ilmunud on ka sarj teine osa, „Ema, isa, lapsed“.



Kolmeaastane Hanna ärkab ja mõistab peagi, et on kodus luku taga. Ta teab, et tema isa on Jaapanis, aga kuhu on kadunud ema ja väikevend? Ema ei jätnud teda ju lihtsalt maha? 

Järgmisel hommikul leiab politseinik Stockholmi metsaalusest teadvuseta beebi ja kohe pärast seda prügikasti peidetud ema surnukeha. Kummalisel kombel pole keegi nende kadumisest teatanud.

Digiread

- Reklaam -spot_img

Jaga oma arvamust raamatu kohta

Palun sisesta oma kommentaar!
Palun sisestage oma nimi siia