Lucy Foley, „Korter Pariisis” tõlkinud Piret Lemetti, Eesti Raamat, 312 lk.
Avaldas Brixie Blogi
Teos, millest kõneleb ja endiselt kõneleb peal pool Instagrami. Teos, mille kaanekujundus tekitab kõhedust ja uudishimu. Teos, mille lugesin päevaga läbi ning mis mulle meeldis! Saan täitsa aru, miks nii kuum teema.. 
Peale lugemist tekkis kohe küsimus, miks pole raamatu pealkiri hoopis „Kuldne puur“ (nagu Camilla Läckbergi teos), mis minu meelest sobiks antud raamatule kohe palju paremini. Miks? Sest antud uhke kortermaja näol ongi tegemist justkui kuldse puuriga, mis hoiab oma elanikke suuremal või vähemal moel vangis. Luksuslikus vangis kui täpne olla. Ning nagu arvata võib, on mängus palju raha, veini ning saladusi – eluohtlikke saladusi…
Raamat, mille tegevustik toimub paari päeva jooksul, on oma metsikut reklaami ning menu väärt. Hoogne, põnev ja sehkelduste rohke lugu viib inglannast noore õe Jessi tundmatusse riiki (Prantsusmaale) venna otsingutele. Reis, millest pidi saama vaid ajutine pelgupaik, muutus hoobilt hirmuäratavaks õudusunenäoks, kui vend Ben peale Pariisi saabumist enam telefonile ei vastanud. Korter on lukus, võtmed ja rahakott laual, ent omanikust pole jälgegi. Ainult verise karvkasukaga kass, ülisõbralik alumine naabripoiss ning kahtlasemaist kahtlasemad naabrid, kes annavad selgelt märku uustulnuka väljatõrjumisest.
“Raamat, mille tegevustik toimub paari päeva jooksul, on oma metsikut reklaami ning menu väärt.”
Pean tunnistama, et pole eriti prantslastega isiklikult kokku puutunud (kui reisid välja arvata) ega tea nende hingeelusid, kuid antud raamatut lugedes jäi igast tegelasest (peale peategelase muidugi) mulje kui stereotüüpsest prantslasest (kui nii tohib muidugi kategoriseerida). Lihtsalt iga tegelaskuju kujutas erinevat versiooni. Kõik väga kirglikud millegi kindla suhtes (vein, kunst, ajakirjandus, suhe). Äärmiselt keeruliste suhetega. Seks, seksikus ja iha on prioriteet. Ning muidugi on kõigil küljes silt „libe nagu kala“. Arvatavasti hakkaksid tegelased rohkem „silma kriipima“, kui kirjanik oleks teosesse veidi enam nö tavaliseid inimtüüpe lisanud. Aga kui kõik on mingil määral sarnase malli järgi loodud, on supp ühtlasem ja nauditavam lugeda. Mina igal juhul nautisin, põnevus löödi kohe raamatu alguses lakke ning vajadus küsimustele vastuseid saada püsis raamatu lõpuni.
Lugu ise oli minu jaoks paeluv. Nii palju sahher-mahherit, rohkelt küsimusi, veelgi rohkem saladusi ning lugematu hulk kordi, kui tahaks Jessile ise appi tõtata (või pigem teda mõistusele raputada, vihjeid anda, tähelepanu suunata). Kohe lugemise alguses on vähemalt lugeja jaoks siin-seal rohkelt punaseid lipukesi, mis tähendavad vaid üht – midagi halba on juhtunud, see pole lihtsalt „küll ta tuleb tagasi“ olukord. Uks, võtmed, rahakott, telefon, kass, riided – ainult loetle lipukesi. Samas võin eeldada, et just seda autor teha tahtiski, sütitades lugejas väikese meelehärmisädeme ning tekitades korralikult erinevaid emotsioone (mis minu meelest raamatutele vaid plusspunkte annavad). Ning kui see on tõsi, siis väga hea töö, minu poolt mitukümmend plusspunkti!
Hea lugemine põnevikefännidele!
