Lained kannavad Islandi randa noore venelanna surnukeha. Pärast asja põgusat uurimist tunnistatakse surm enesetapuks ja juhtum suletakse suurema kärata.
Veidi enam kui aasta hiljem sunnitakse Reykjavíki politseis uurijana töötav Hulda Hermannsdóttir vastu tahtmist 64aastasena eelpensionile minema. Naine tunneb hirmu üksilduse ja sünge mineviku tekitatud mälestuste ees, mis ähvardavad teda kummitama tulla. Enne lahkumist antakse talle võimalus töötada kahe nädala jooksul omal valikul ühe lahendamata jäänud juhtumi kallal. Ta teab, millist juhtumit valida: nooruke venelanna, kelle lootus varjupaika leida luhtus tundmatu riigi pimedal ja külmal kaldal. Peagi avastab Hulda, et sama ajal kadus teinegi noor naine ja kõik asjaga seotud inimesed jätavad mingi osa loost rääkimata. Isegi ta töökaaslased politseist paistavad olevat otsustanud uurimist igal võimalikul moel takistada. Kell aga aina tiksub.
“Hulda leiab tapja ka juhul, kui see tähendab omaenese elu ohtuseadmist.”
Ma olen nii palju kuulnud ja lugenud Jonassoni raamatutest, kuid “Pimedus” on minu esimene raamat mida ma ise ka lugesin. Tänu kõigile neile eelnenud juttudele ootasin ma midagi painajalikult kõhedusttekitavalt kohutavat. Seda ma ei leidnud, kuid ma leidsin midagi palju paremat!
Hulda lugu on teistsugune kui enamus krimiromaane mida ma lugenud olen. Hulda on kohe pensionile jääv uurija, kes on üks vähestest naistest Islandi politseijõududes. Temasse ei suhtuta just kõige paremini, kuid ta on oma tööle pühendunud ja isegi kui ta on aeglane, jõuab ta alati tulemuseni.
Nüüd siis leiab ülemus, et kuna Huldal on pensionini jäänud veel paar kuud ja temal on vaja uue noore uurija jaoks kabinetti, siis peab Hulda oma asjad kokku panema ja paari nädala jooksul eelpensionile minema. Nagu muuseas mainib ülemus ka, et kui ta tahab võib Hulda veel ühe seni veel lahendamata juhtumi ette võtta, kuid ta ei mõtle seda tõsiselt. Hulda aga mõtleb ja võtabki ette ühe teise uurija poolt enesetapuks kuulutatud juhtumi uuesti lahti.
Kuid see pole ainus lugu mida siin lugeda saab. Siin on ka noore ema lugu, kes on pidanud olude sunnil oma tütre lastekodusse andma, lootes et ta saab kohe raha kokku ja toob tütre sealt uuesti ära. Kuid see pole nii lihtne, isegi kui raha kokku on saadud. See aeg, kui ema ja tütar on eraldi, mõjutab neid mõlemaid, last isegi ilma et ta sellest ajast midagi mäletaks, kuid mingid sügavale juurdunud hirmud tunduvad olevat seotud selle ajaga.
Ja siis on siin ka veel süvatalvine matk linnast välja jäätunud mägedesse, mis ei lähe just päris nii nagu esialgu plaanitud oli.
Need lood on omavahel seotud ja nad annavad kogu loole omamoodi sügavust ja tuumakust juurde.
Raamatu pealkiri “Pimedus” on päris mitmetähenduslik – sõna, nimi, sisetunne, ümbritsev õhkkond – pimedust on siin loos palju, isegi heas inimeses võib olla pimedust, kui tema jaoks on kurja tegemine ainuõige ja õigustatud, et ülejäänud ilm saaks natuke helgemalt edasi minna.
Ja kui te küsite, et kuidas saab sellise lõpuga raamatul veel kaks osa olla, siis vihje on raamatus sees :), lugege tähelepanelikult ja te leiate selle.
