„Isola“ on viies raamat Katrine Engbergi haaravast ja põnevast sarjast, kus toimetavad Kopenhaageni uurijad Anette Werner ja Jeppe Kørner. Varem on samast sarjast eesti keeles ilmunud „Krokodillilind“, „Klaastiib“ ja „Juhulasud“.
Kui novembrikuus leitakse Kopenhaageni kesklinna mänguväljaku lähedale maetud kohvrist pooleks saetud inimkeha, asub Anette Werner esimest korda juhtumit uurima ilma Jeppe Kørnerita. Jeppe on võtnud politseist puhkust ja otsustanud veeta talve Bornholmil. Et üritada üle saada lahkuminekust Saraga, loodab ta hingerahu leida metsas raietöid tehes ning õhtuti eakale naabrimehele seltsi pakkudes.
Kuigi sisimas kahtleb Anette pisut oma võimetes saada hakkama ka ilma Jeppeta, peab ta siiski uurimist juhtima. Kui kastelli lähedalt leitakse teine sarnane kohver teise poolega surnukehast, näitab lahkamine, et ohver oli tükeldamise ajal elus ning tapmine toimus umbes 10–12 nädalat tagasi.
Aeg on otsustava tähtsusega, sest uurimine kipub ummikusse jooksma. Pole lihtne leida tunnistajaid, ja veelgi segadusttekitavam on see, et ka ohvri isikut ei suudeta kuidagi tuvastada. Kui selgub, et kohvrid on kuulunud legendaarsele antropoloogile Margrethe Dybrisele, kes elas Bornholmil, on selge, et Anettegi peab saarele sõitma ja vihjeid uurima.
Tema endine paarimees Jeppe pole ainuke, kes on pealinnast lahkunud. Jeppe hea sõber, kirjanik Esther de Laurenti, kes leinab oma äsjalahkunud korterikaaslast Gregersit, on samuti Bornholmil, et töötada Margrethe Dybrise eluloo kallal. Margrethe oli maailma erinevate surmarituaalide uurija ning tema tütar Ida majutab Estherit oma ema majas ja lubab tal lugeda ema kirjavahetust. Kuid Idal on suur mure – tema vend Nikolaj on kahtlaselt kaua kadunud olnud. Kui Anette Bornholmi saabub, on ilmselge, et ta vajab Jeppe abi ja tuge. Segaseid vihjeid aina lisandub, kui Estheri majast leitakse suur summa sularaha, kohaliku vabakiriku juht varjab ilmselgelt midagi ning metsameeste juhilgi tundub jalgealune põlevat. Ning enne kui nad arugi saavad, on kõik lood üllataval viisil omavahel seotud.
Katrine Engberg näitab „Isolaga“ taas, miks ta krimikirjanduse eliiti kuulub. Tema lugu tõmbab lugejad teise maailma, mille läbimõeldud ja üllatav süžee hoiab lugejat kinni kuni lõpuni.
„Isola“ pole esimene krimidraama, mille taustaks on Bornholm, kuid see on üks väheseid, mis kirjeldab muidu kuulsa päikesesaare tumedamat külge. Autoril on väga hästi õnnestunud kujutada turistidele tundmatut pimedat ja külma Bornholmi. Saare karm loodus aitab luua täiuslikku atmosfääri ja peegeldada melanhooliat, mis on loo tegelasi tabanud.
Lugu toimub vaid viie päeva jooksul ja see annab kõigele erilise intensiivsuse. Kohtume paljude erinevate inimestega ja enamikul neist on iseloomuomadused, millega lugejad suudavad samastuda. Asjaolu, et raamat sisaldab enamat kui lihtsalt põnevat krimilugu, pakub „Isola“ nii meelelahutust kui ka ajendit järelemõtlemiseks. Mõtisklust üksindusest ning meie vajadust soojade lähisuhete järele.
Taas on Engberg teinud raamatu jaoks korraliku taustatööd, pakkudes lugejatele võimaluse jälgida tegelaste arengut ja muutumist tagasivaatavalt ning see on ühtaegu uuenduslik ja põnev.
