Ameerika menukirjanik Lucy Score on vallutanud miljoneid südameid oma säravate romantikalugudega, mis pakuvad korraga nii naeru, südamesoojust kui ka pisaraid. Tema Knockemouti sari on tõeline hitt ka Eestis. Lood väikelinna värvikatest elanikest, terava keelega kangelannadest ja põikpäistest meestest lihtsalt tõmbavad kaasa!
Eesti keeles on ilmunud sarja kaks esimest osa: „Asjad, millest me üle ei saa“ ja „Asjad, mida me varjame valguse eest“. Kolmas raamat jõuab lugejateni juba tuleval aastal. Score’i lugudele on omane vaimukus, siirus ja inimlikkus. Ta kirjutab inimestest, kes õpivad andestama, uuesti armastama ja leidma lootust isegi siis, kui elu on kõik pea peale pööranud.
Siinses intervjuus räägib Lucy Score sarja tekkeloost, väikese linna võlust, kirjutamise rutiinidest ja sellest, miks tema lugude keskmes on lootus.
Knockemouti sari on Eestis väga populaarne. Mis sind selle loo ja tegelaste juures kõige rohkem köitis?
Suur tänu! Ma arvan, et armusin esimesena Knoxi ja Nashi vennalikku tögamisse ja nende segastesse peresuhetesse. Mulle meeldis ka probleemistik, mida pakkus Naomi soov inimestele meeldida. Aga loo käivitas minu jaoks tõeliselt see, kuidas iga tegelane tuli toime oma leinaga. Me kõik kaotame inimesi, keda armastame, ja me kõik peame otsustama, kas oleme piisavalt julged, et armastamist jätkata.
Naomi ja Knox on väga erinevad tegelased – mis inspireeris sind neid looma? Kas mõni su raamatutegelane põhineb päris inimesel?
Mulle meeldib kirjutada lugusid, kus vastandid tõmbuvad – ilmselt seetõttu, et selline on ka minu päriselu armastuslugu. Härra Lucy on väga rahulik, ratsionaalne ja matemaatikas hea. Mina olen kaootiline, dramaatiline ega oska oma telefoni kalendrirakendust kasutada.
Milline Knockemouti tegelastest on sulle endale kõige südamelähedasem ja miks?
Raamatukogude ja raamatukoguhoidjate suure fännina on mu isiklik lemmik Sloane teosest „Things We Left Behind“ [Knockemouti sarja 3. raamat]. Mulle meeldib tema õiglustunne ja soov teha õiget asja. Samuti tema armas agressiivsus ja oskus Luciani paika panna.
Kui Knockemout oleks päris linn, siis milline oleks sinu lemmikkoht seal?
Mu lemmikkoht oleks ilmselt raamatukogu ja seejärel Honky Tonk. Veedaksin päevad lugedes ja õhtud kohalikke uudiseid kuulates.
Knockemout on muutunud sarjas justkui omaette tegelaseks – mis inspireeris sind looma sellist väikelinna õhustikku ja mis teeb selle sinu jaoks eriliseks?
Ma sündisin ja kasvasin väikelinnas, kus oli vaid üks valgusfoor, ja elan ka praegu väikeses linnas – kuigi see on natuke suurem. Mulle meeldib, et igal linnal on oma erilised kiiksud. Paberil muutub väikelinn iseseisvaks tegelaseks.
Kas soovid Knockemouti sarja lugejatele edasi anda mõne kindla sõnumi või tunde?
Kõige olulisem tunne, mille loodan lugejatele selle sarjaga edasi anda, on lootus. Lootus neile, kes on kaotanud kalli inimese. Lootus neile, kes pole end kunagi tõeliselt armastatuna tundnud. Lootus, et me kõik leiame oma inimesed.
Sarja teine raamat ilmus Eestis üsna hiljuti. Kas pidid Nashi ja Lina loo kirjutamisel silmitsi seisma ka mõne üllatuse või väljakutsega?
Olin Nashi loo kirjutamise pärast närvis, sest ta on nii tugev tegelane, kuid peab toime tulema tööülesandel saadud vigastuse tagajärgedega. Mulle meeldivad haavatud kangelased, kes võitlevad sellega, et nad pole oma parimas vormis, kuid ma ei teadnud, kuidas lugejad tema võitluse vastu võtavad. Õnneks on nad selle tegelaskuju suhtes väga toetavad olnud!
Millist nõu annaksid naisele nagu Naomi – kes peab oma elu selja taha jätma, et unistuste poole püüelda?
Ma tuletaksin talle – ja kõigile meis peituvatele Naomidele – meelde, et meie elu avaneb tõeliselt siis, kui hakkame otsuseid tegema selle põhjal, mida me ise tahame, mitte selle järgi, mida teised meist ootavad.
Aga millist nõu annaksid naisele, kes otsib armastust, aga kardab end avada ja haavatavaks teha?
Kui püüad end kaitsta halva eest, kaitsed end paratamatult ka hea eest. Ühte ei saa ilma teiseta – ja sa väärid kogu seda head, mida maailmal sulle pakkuda on.
Kas sa tead juba uue raamatu kirjutamise alguses, milline saab olema lõpp?
Ma tean alati, et lõpp saab olema õnnelik, kuid konkreetne lõpp kujuneb sageli välja alles siis, kui olen tegelasi kirjutamise ajal paremini tundma õppinud. Iga suur žest, iga epiloog peab olema sellele paari puhul ehtne – ja mõnikord võtab selle õige tunde leidmine aega.
Mis annab sulle kõige rohkem jõudu, nii kirjaniku kui ka naisena?
Minu jaoks taandub kõik suhetele. Esiteks suhtele iseendaga. Mida rohkem ma selle kallal töötan, seda paremad on mu suhted teistega. Vanemaks saades olen enda ümber teadlikult valinud inimesed, kes teevad nii maailma kui ka minu elu paremaks.
Kirjelda oma tavalist kirjutamispäeva – kas järgid ranget rutiini või eelistad loovat kaost?
Oh, kuidas ma sooviksin, et suudaksin kinni pidada rangest rutiinist! Igal hommikul tõusen voodist kavatsusega kirjutada lõunaks oma sõnad valmis, ja siis pilgutan silmi – kell on juba 11, aga ma alles istun laua taha. Kui end lõpuks arvuti taha sätin, muutub mu rutiin palju rangemaks: panen kõrvaklapid pähe, valin oma esitusloendi ja sean taimeri paika 25 minutiks. Ja need 25 minutit ma lihtsalt kirjutangi. Teen seda uuesti ja uuesti, kuni olen täis kirjutanud oma päevase sõnanormi või pean tegelema äriasjadega.
Kas kuulad kirjutamise ajal mingit kindlat muusikat või järgid mõnda rituaali, et hoida loomemeeleolu?
Mul on oma kirjutamise esitusloend. Olen selle aastate jooksul kokku pannud ja see aitab end kirjutamismeeleolusse viia. Kuigi see areneb ja muutub pidevalt, on esimene lugu alati Taylor Swifti „New Year’s Day”. Selles laulus on midagi, mis aitab mul jutustajarolli sisse elada.
Mis on olnud sinu kirjanikukarjääri suurim väljakutse ja suurim rõõm?
Suurim väljakutse on olnud õppida tundma ja tunnistama oma piire. Mulle meeldib selle töö juures kõige rohkem kirjutamine, aga mul on raske leida aega kõigeks, mis puudutab äripoolt: administratiivseid ülesandeid jms. Mul lihtsalt pole aega ega jaksu teha kõike, mida tahaksin, seega keskendun kirjutamisele.
Suurim rõõm on olnud lugejatega sideme saavutamine. Minu elu on mõjutanud paljud raamatud, ja teadmine, et minu kirjutatu võib kellelegi sama mõju avaldada, on üks kaunemaid kingitusi. Ma ei oleks kunagi osanud arvata, et jagan maailmaga kunagi midagi, mis lugejale korda läheb.
Kas sa tead, mida teeksid, kui sa ei kirjutaks raamatuid? On sul mõni teine amet, mida tahaksid proovida?
Tänu sellele mugavale ametile, mis lubab mul iga päev töötada pidžaamas, olen muuks tööks täiesti kõlbmatu. Nii et kui ma poleks romantikaraamatute autor, oleksin tõenäoliselt kunstnik. Arvan, et naudiksin lugude lõuendile panemist peaaegu sama palju kui nende paberile kirjutamist.
Milline raamat või autor on sind kõige rohkem mõjutanud?
Olen pärit lugejate perest, nii et mu elu on alati olnud raamatutest ja kirjanikest mõjutatud.
Lapsena armastasin Clive Cussleri Dirk Pitti seiklusi. Hiljem avastasin Nora Robertsi – mu lemmik tema loomingust on „The Obsession“. Olen suur Liane Moriarty fänn, eriti tema teose „The Hypnotist’s Love Story“ austaja. Hiljutistest lemmikutest tooksin välja Matt Haigi „The Midnight Library“ [eesti keeles „Kesköö raamatukogu“] ja Nalini Singhi raamatu „Slave to Sensation“.
Ja siis on autorid, kellega räägin iga päev: Avery Maxwell, Jill Shalvis ja mu õde Madison Score. Nemad hoiavad mind mõistuse juures ja inspireerituna!
Kas sul on mõni kindel paik, mis aitab sul puhata, mõtteid koguda ja inspiratsiooni saada – eelistad sa väikelinnu nagu Knockemout või suurlinnasaginat?
Ma armastan mere äärde puhkama minekut. Miski ei lahenda mu probleeme kiiremini kui istumine ookeani ees. Päriselus elame koos härra Lucyga kaunis väikelinnas. Meil on õnne saada koos reisida paljudesse linnadesse üle maailma, kuid alati on rõõm koju tagasi tulla.
Kujutame ette, et saaksid tõesti Knockemouti külastada: millise tegelase kutsuksid kohvikusse juttu ajama ja miks just tema?
Kindlasti Stefi. Ma usun siiralt, et tema parima sõbra energia on midagi sellist, mida me kõik oma ellu väärime.
Foto: Brianna Wilburn
