Mõrvalugu, mille juured ulatuvad kahekümne aasta taha, viib lugeja otse Tartu südamesse – paika, kus päriselus alles plaanitakse kultuuriga tegelema hakata, kuid kus romaanis kaevatakse välja saladusi. Ajakirjanik ja nüüd ka kirjanik Vahur Joa on astunud debüütromaaniga „Kadunud, kuid mitte unustatud“ Eesti krimikirjanduse maastikule, tuues sündmuste keskmesse Siuru kultuurikeskuse tulevase asukoha ning Tartu tänavad, mis on tuttavad paljudele lugejatele. Intervjuus räägib Joa kirjutamiseni jõudmisest, kodulinna rollist loomingus, ajakirjanikutöö ja ilukirjanduse ühendamisest ning sellest, miks just Tartu sobib krimilugude taustaks paremini, kui esmapilgul arvata võiks.
Siuru kultuurikeskuse tulevaselt ehitusplatsilt leitakse arheoloogiliste väljakaevamiste käigus inimsäilmed, millel pole mingit seost keskaegse Tartuga. Maribel Uusmaa, Lõuna prefektuuri vanemuurija mõrvade ja teiste raskete kuritegude alal, peab oma meeskonnaga välja selgitama, mis juhtus noore naisega, kes umbes kakskümmend aastat tagasi tapetuna toonasele laste mänguväljakule maeti. Algul ummikusse jooksvana tundunud uurimine saab uue hoo, kui ajalehes avaldatakse kolju rekonstruktsiooni põhjal tehtud pilt. Politsei vihjeliinile tulnud vandenõuteooriate ja valeinfo hulgas on ka üks telefonikõne, mis aitab uurijail välja selgitada tapetud naise isiku. Mõrvarit otsides peab politsei abi paluma oma Ameerika ametivendadelt.
Vahur Joa (1990) on õppinud ajakirjandust Tartu ülikoolis ja töötanud ajakirjanikuna erinevates väljaannetes ja meediamajades. „Kadunud, kuid mitte unustatud“ on tema esimene romaan ja sarja „Tartu krimilood“ algus.
“Kadunud, kuid mitte unustatud” on sinu debüütromaan. Tutvusta end lugejatele.
Mul on väga suur huvi kirjutamise vastu ja seda juba pea 20 aastat. Mind pani kirjutamist ja kirjandust armastama minu keskkooli-aegne kirjandusõpetaja Andrus Org, kellel on ka endal suur kirg kirjanduse vastu. Ta ei teinud otseselt midagi konkreetselt, mis mind sinnapoole suunas, lihtsalt andis suuna kätte ja ma läksin. Pärast seda kulus aastaid ja aastaid ise harjutamist, elamist ja oma karjääri leidmist, et jõuda praegusesse punkti. Tehes alates teismeast erinevaid töid, mis kohe üldse ei meeldinud, leidsin ma kõrvalt kirjutamiseks aega, luues erinevaid karaktereid ja lugusid inimestest maailmas, soovides luua tegelased, mis kõnetaksid teisi inimesi, samal ajal pakkudes põnevat narratiivi.
Kuigi ma töötan ajakirjanduses juba 2017. aastast, tehes enne vabakutselist meediatööd, siis on elu ja töö õpetanud, et mulle meeldib privaatsus ja väärtustan seda enda elus väga palju. Selle tõttu on mul endal ka raske promo teha raamatule, mille ise kirjutasin, sest mulle ei meeldi end kuidagi upitada ja teistest kõrgemale seada. Mina lihtsalt kirjutasin teksti, mis sobis avaldamiseks, aga ühiskonda loovad tõelist väärtust praktilise töö tegijad, nagu minu vennad. Neid ja teisi ehitajaid tuleks nende raske töö eest tänada. Neid on osaliselt mainitud selles raamatus ja kui mul on tulevikus võimalik kirjutada järjelood, siis kindlasti satub neid veel rohkem kaante vahele. Suur kummardus neile.
Oma vastustes vihjad, et kasutad oma raamatutes tegelastena oma tuttavaid, kas nad ise ka teavad seda või saab see neile olema üllatus, kui raamat ilmub?
Kasutan tuttavaid, nad teavad, aga elemendid, mida kasutan, on väikesed detailid siin ja seal. Nt üks kõrvaltegelane mängib noolemängu, see tuleb noorema venna pealt. Samas on mõned detailid, mis mõne pereliikme või tuttavaga klapivad, lihtsalt kokkusattumus..
Ja kes teab, võib-olla saab Siuru kultuurikeskusest tulevane Tartu sümbol.
Valides sündmuste toimumise kohaks SIURU tulevase asukoha, asetad end kirgede keerisesse, seega tuleb küsida: kas oled SIURU poolt või vastu ja miks?
Kui maja sobib ümbruskonda ja sellel on praktiline väärtus, siis ma küll selle vastu ei ole. Tartus on paljud majad ajale hambusse jäänud ning millega tuleks midagi ette võtta, sest nende esteetika riivab silma, nagu nt endine loomakliinik Narva maanteel ja Baeri 4 maja, millest viimane on küll erakätes, kuid mida ei ole võimalik vana linnamüüri tõttu nii kerge renoveerida. Ja kes teab, võib-olla saab Siuru kultuurikeskusest tulevane Tartu sümbol.
Kas Tartu võiks olla tulevane Midsomer? Tundub et eesti autoritele meeldib sinna kriminaalseid juhtumeid kirjutada, toimugu need siis minevikus või tulevikus.
Võiks ikka olla. Kuigi ma näen sarnasust Midsomeriga, siis mina ise võrdleksin seda iiri kirjaniku Patricia Gibney loodud linnaga Ragmullin, mis on fiktiivne linn, kuid mis on anagramm päris linnast, kus ta elab. See annab talle võimaluse lisada linnale elemente, mida seal ei ole. Minu lähenemine on vastupidine – ma tahan just Tartut võimalikult palju välja tuua, kasutada tänavaid, asutusi ja kohti, mille tartlased ära tunnevad. Ma tahan luua olukorra, kus inimene loeb raamatut ja näeb, et tegevus toimub tema kodutänavas või mõnes talle tuttavas kohas. Kuna ma valin maju ja aadresse suvaliselt, siis võib juhtuda, et mõni inimene, kes raamatut loeb, loeb enda kodu kohta. Ja kui see juhtub, siis see on puhas kokkusattumus, sest hooneid valides püüan ma kasutada erinevaid linnaosi, et kogu Tartu linna tegevusse kaasata.
Olen Tartus sündinud ja kasvanud ning armastus oma kodukoha osas on aastatega vaid kasvanud. Nüüd ma tahan anda tänu sellele linnale, mis on mulle palju andnud ja muuta see peale ülikoolilinna ka kirjanduskeskuseks. Selleks muudan ma oma lugudes linna ohtlikumaks, kui see tegelikult on. Üheks inspiratsiooniks oli ka inglise kirjanik Ann Cleeves, kes kasutab enda krimiromaanides Ühendkuningriigi kirde- ja põhjaosa. Ta on sealt pärit ja kirjutab sellest, mida teab. Püüan sama teha.
Ma tahan luua olukorra, kus inimene loeb raamatut ja näeb, et tegevus toimub tema kodutänavas või mõnes talle tuttavas kohas.
Kuna sa kirjutad ajakirjanikuna igapäevaselt, siis kuna kirjutad oma raamatuid?
Ma töötan esmaspäevast reedeni üheksast viieni, sel ajal teen ajakirjandust. Enne ja pärast seda ei vaata e-kirju. Raamatut kirjutasin õhtul, tund või poolteist korraga. Nädalavahetusel rohkem. Ma ei taha end nii-öelda tühjaks kirjutada ja võtan selleks vastava aja.
Millised autorid sind inspireerivad?
Olen kahte nime juba maininud, aga ma ütleksin, et huvitaval kombel vaatan ma kirjutamisel ühe tuntud ameerika stsenaristi Aaron Sorkini poole. Mulle meeldib tema stiil, mis on täis kiiresti ja palju rääkivaid tegelasi. Minu üks lemmiksarju on tema loodud „The Newsroom“, mis seob endaga tema kirjutamisstiili ja ajakirjanduse. Minu üheks suureks lemmikuks on ka inglise kirjanik Lee Child, kes lõi Jack Reacheri raamatute seeria. Ma teen endale igal aastal kingi, kui ta uue raamatuga välja tuleb. Nüüd andis ta sarja üle enda nooremale vennale ja ma loodan, et raamatute kvaliteet sellest kuidagi ei muutu.
Millised raamatud on praegu sinu öökapil?
Praegu ei ole seal ühtegi raamatut. Viimane kord oli seal kolm viimast Reacheri romaani, mille ma hiljem Tartu keskraamatukogule annetasin. Sealt ma leidsin tee Reacheri raamatute juurde ning nendele raamatute annetamised on minu tänu neile, et ma sain sarja esimesi raamatuid seal lugeda. Viimast Reacheri raamatut mul veel pole, aga püüan ka selle lähitulevikus läbi lugeda.
Tundub et loed palju ingliskeelseid raamatuid, kuid kuidas on eesti kirjandusega, kes on lemmikud?
Andrus Kivirähk on naljakas, nagu ka Mart Juur. Mulle saadeti kunagi lugeda ja arvustus kirjutada Susan Luitsalu “Ka naabrid nutavad” raamatu kohta. Ma ei tea, kas arvustus kuskil ilmus, aga see oli viimane eesti autori raamat, mida ma lugesin.
