Suvi on peagi käes ning sellega seoses ka lootus, et tekib rohkem mõnusat vaba aega. Mina soovitaksin selle veeta logeledes – ja mis võiks olla parem kui logeleda koos hea raamatuga?
Palusin meie töökal kollektiivil valida ühe raamatu (või autori), mida julgeksid pimesi sõbrale suviseks lugemiseks soovitada. Kahe postituse jooksul jagame teiega soovitusi teostest, mida meie kirjastuse töötajad ise loevad ja naudivad. Soovitused said igati eriilmelised, mis kinnitab taas tõsiasja: maitsed on erinevad – ja see ongi tore! Olgu see väike sissevaade meie töötajate lugemiseelistustesse teile inspiratsiooniks… või lihtsalt uudishimu rahuldamiseks. Sest olgem ausad- kes meist ei oleks toidupoes piilunud, mida naaber oma ostukorvi poetab? (Mina küll olen!)
Liis Lehemets, müügijuht
Talvekaamos on küll möödas, aga kevadväsimus vaevab endiselt. Tunned, et vajad midagi ergutuseks? Hea raamat aitab päästa päeva! Selle tegelastega on lihtne samastuda, lugu on elust enesest, sündmused kulgevad haaravalt ja lõpp on ootamatu. Just niisugune hea raamat, mis kevadväsimuse vastu ideaalselt aitab, on norra kirjaniku Nina Lykke „Ei ja veelkord ei“.
Loo keskmes on lagunev abielu ning ajatud teemad nagu armastus, reetmine ja vabadusiha. Norra kirjanduse üheks teravamaks satiirikuks peetaval autoril on fantastiline võime luua suurepärast meelelahutust keskea kriisi teemadel, unustamata sealjuures ka traagilist mõõdet. Lihtne oleks selles armastuse kolmnurgas osalejate üle nalja teha, kuid autoril õnnestub abielukatastroofi esitada suure empaatiaga asjaosaliste vastu. Sellest loost leiab äratundmisrõõmu ilmselt nii mõnigi lugeja, sest elule heidetakse pilk nii kolmekümne- kui ka viiekümneaastaste seisukohast.
Kui keskeakriis on teema sinugi elus, siis Nina Lykkel on selle vastu „rohtu“ ka teistes oma raamatutes: perearstist peategelasega romaanis „Surmahaigus“ ja loomeraskustes vaevleva kirjanikuga loos „Ega me siin lõbu pärast ole“.
Head suvepuhkuse ootust elamusi pakkuva norra kirjanduse seltsis!
Aili Saks, peatoimetaja
Tuleb loota, et suvi tuleb päikseline ja imeline – ja kindlasti kuuluvad puhkuste aega ka head raamatud.
Kuna ajad on ärevad, siis peaks suviseks lugemiseks kõige paremini sobima midagi, mis paneb ümbritsevat kasvõi korrakski unustama ja uskuma, et maailmas on ka midagi ilusat ja jäävat. Ja see on muidugi armastus!
Eesti Raamatu ja Maalehe romantikasari „Mis värvi on armastus“, kuhu kuulub kokku 10 aegumatut armastuslugu, on just sobilik suvine lõõgastus nii randa, reisile kui pikkadeks mõnusateks õhtuteks. Kõik need ajaproovile vastu pidanud igihaljad ja romantilised raamatud – näiteks Erich Segali „Armastuse lugu“ – tasub kasvõi uuesti üle lugeda, hinge puudutav ja pisaraid kiskuv on see endiselt😊.
Aga valgetesse öödesse sobib ka põnev kriminull – nagunii ei saa neid enne käest, kui päike juba uuesti tõusma hakkab ja viimane lehekülg loetud. Minu absoluutne lemmik on Chris Carter – tema järjekordne Robert Hunteri põnevik „Ühekaupa“ on tõeline maiuspala krimifännidele. Põnev, õudne, uskumatu ja samas täiesti usutav. Sedakorda on sadistlik sarimõrvar andnud võimu ja valikuvõimalused avalikkuse kätte. Ta palub internetis otseülekandes hääletada selle üle, kuidas peaks ekraanil piinlev inimene surema. Ja inimesed hääletavadki – selle nimel, et näha kellegi kohutavat surma … Kas tõesti on surmast saamas masside meelelahutus? See raamat paneb mõtlema rohkem, kui n-ö tavakrimi ja jääb painama veel kauakski pärast lugemist.
Helle Raidla, kirjastaja
Ma elan maal. Mul on suur aed ja mulle meeldib aias tööd teha. Aga selle aasta aprillis murdsin ma käeluu ja kaelas rippuva käega juba maad ei kaeva. Niisiis ma külma kevade üle väga ei kurvastanudki. Samas tekitas iga päikeselisem päev kange tahtmise siiski mingitki aiaga seonduvat tegevust leida, sest aiainimese veri vemmeldas. Aiaajakirju ja nende seemne- ja taimesoovitusi ma lugeda ei tahtnud, sest need panid mind veel enam oma kurja saatust kahetsema ja kadestama neid, keda sedalaadi hädad ei kimbutanud.
Appi tuli sõber raamat. Otsisin riiulilt üles oma „Kevade Applemore’is“ ja asusin lugema lugu Beth Fraserist, kes on Applemore House’i mõisa padrikuks muutunud aiast rajanud kauni aiandi, mis hakkab tasapisi tuntust koguma. Ootamatult muutunud perekondlik olukord tähendavb seda, et see peab kiiremas korras hakkama ka tulu teenima. Sellele ei aita sugugi kaasa uus naabrimees Jack MacDonald, kes ootamatult üle müüri keset tema taimi maandub. Jack tuli Šotimaale juhtima noortekeskust ja tema minevikus peitub sünge saladus. Üks on otsustanud eduloo teha oma aiandist, teine keskusest ja naabrite teed hakkavad sagedamini ristuma (vahel käiakse sisse-välja isegi väravast).
On täitsa meeldiv ise seda omal nahal kogemata näha, et lillekasvatus pole sugugi üksnes lust ja lillepidu, ja taas kord tõdeda, et ehkki minevikul on vahel kombeks endast valel hetkel märku anda, pole lahendamatuid olukordi olemas, ja kui teed tööd, siis tuleb ka armastus 😊
PS. Minagi olen esimesed katsed aeda umbrohupadrikult tagasi võita juba teinud. Ja lisaks läksid kasvama kolm üsna kuivanud moega meeltesegadushoos toidupoest soetatud paljasjuurset istikut ja kummuli keeratud tünnide all talvitusid kõik potihortensiad!
Piret Lemetti, tõlkekirjanduse valdkonna juht
Suvi on suurepärane aeg lugeda kergemat krimi ja Elly Griffithsi juulis ilmuv uus raamat pakub midagi rohkemat, kui ühelt põnevikult oodata oskaks.
Kui oled Elly Griffithsit varem lugenud, siis tõenäoliselt dr Ruth Galloway lugusid – neid vaikseid ja sümpaatseid krimijutte, mille keskmes on arheoloogia ja inimestevahelised suhted. Ka Harbinder Kauri sari on omamoodi muhe ja huvitav lugemine. Aga „Külmutatud inimesed“… see on midagi muud.
See uus sari viib hoopis teistsugusesse maailma: ajalooline põnevik, milles on ka ajarändest tulenev fantaasiakirjanduse moment. Peategelane Ali, politsei eriüksuses töötav tulipunase peaga üksikema, tegeleb juhtumitega, mida ei saa lahendada traditsiooniliste vahenditega. Inimeste mälu on habras ja kergesti mõjutatav. Aga mis siis, kui oleks võimalik näha minevikujuhtumeid nende toimumishetkel? Aga mis siis, kui minnakse liiga kaugele ja ei saa enam tagasi?
„Külmutatud inimesed“ on sarja esimene raamat ja juba esimesest leheküljest haarav. See on lugu, kus kohtuvad krimi, ulme ja ajalugu. Kui sulle meeldib lugedes tajuda hoogu ja pinget hoidvat salapära, siis on see raamat väärt proovimist. Tundub, et Griffiths on taas loonud maailma, kuhu tahaks kindlasti tagasi minna.
Diana Tint, turundaja
