1994. aasta novembris kaovad Islandil Westfjordi piirkonnas Ísafjörðuri külas jäljetult kaks väikest tüdrukut: Rósa ja Björk. Nad jäävad koolibussile hiljaks ja otsustavad kõigi keeldude kiuste jala koju kõndida. Tüdrukud teavad, et naaberkülla rajatav kuue kilomeetri pikkune maanteetunnel on juba valmis, kuigi ametlikult avamata, mistõttu ohtu eksida nagu poleks. Ometi lõpevad tüdrukute jäljed tunneli ees ja rohkem neid enam ei nähta.
25 aastat hiljem, 2019. aastal töötab Rósa ja Björki vanem õde Hildur Ísafjörðuri külas ainsa kriminaaluurijana Läänefjordides. Ta on spetsialiseerunud kadunud laste juhtumitele, kuid nagu teisedki politseinikud, teeb ta kõike, mis politseitöösse kuulub. Oma vaba aega sisustab Hildur treeningutega, tema lemmikspordialaks on surfamine, millega ta tegeleb peaaegu iga ilmaga.
Ísafjörðuri politsei saab hoo sisse, kui soomlane Jakob Johanson tuleb Islandile oma politseipraktikat tegema. Jakobil on seljataga traumaatiline lahutus norralannast Lenast, kes püüab kõigi vahenditega takistada tal kohtumast nende viieaastase pojaga. Jakobi kinnisideeks ei ole trenn, vaid Islandi kampsunite kudumine.
Mõrvamüsteerium saab alguse sellest, et küla serval toimub laastav laviin, mis pühib minema mitu suvemaja. Talvel ei tohi neis elada just laviiniohu tõttu, kuid teadaolevalt on keeldu trotsinud politseiga pikalt pahuksis olnud Jón, kelle suvila on üks neist, mis laviini alla jäi. Kui vanamees välja kaevatakse, selgub võigas kuritegu.
Rämö valdab selgelt detektiivžanrit, tema kirjutamisstiil on ladus ja kaasahaarav. Seal on küll palju tuttavaid krimilugude võtteid, kuid neid on ka kenasti värskendatud. Näiteks on ju traumeeritud politseinikud žanri tippklišee, aga nii Hildur kui Jakob oma traumadega on valdavalt sümpaatsed, mitte koormavad. Mõlemad suudavad oma valu konstruktiivselt suunata.
Pole ka väga uudne võte, et juhtum hakkab väga tihedalt seonduma uuriva politseiniku, antud juhul Hilduri isikliku eluga. Üha sagedamini kerkib esile kadunud väikeõdede lahendamata juhtum. Kas vana Jón ja tema surm on kuidagi sellega seotud? Mis täpselt juhtus veerand sajandit tagasi? Hildur oli õdede kadumise ajal kümneaastane, nii et tema enda mälestused on hägusad.
Sadadest detektiivilugudest tuttavad on ka pilgud mõrvari mõtetele, mis loo sisse lipsavad.
„Hildur“ on pikalt Islandil elanud majandusteadlase ja suunamudija Satu Rämö debüüt krimikirjanikuna.
Seni on ta avaldanud mitmeid huvitavaid mitteilukirjanduslikke raamatuid Islandist, islandlaste elulaadist ja sellest, mis tunne on elada islandlaste seas uustulnukana. Kahtlemata tekib ka „Hilduriga“ kohati tunne, et siin püütakse seletada soome (või teistele mitteislandlastest) lugejatele, milline on eluolu Islandil, kuidas mõnes olukorras teisiti käituda kui näiteks Soomes jne. Lugeja saab Islandi kombeid tundma õppida: millist toitu islandlased söövad? Kuidas nad riietuvad? Millistes majades nad elavad? Miks nad tutvustavad end ainult eesnimega?
Mõrvaloo uurimine läheb aga üha keerulisemaks – laipu tuleb aina juurde. Uurimine toob välja ka islandlastele omased asjad: peaaegu kõik on omavahel kuidagi seotud ja sugupuud on kõigile nähtavad.
Lõpuks on „Hilduri“ mõrvamustrite motiiv rahuldavalt islandipärane ja süžee kaval. Kui see ühendada võrreldamatult huvitava miljöö ning meeldivate ja huvitavate peategelastega, jääb üle vaid mõnuga järgmisi osasid oodata, et nii Hilduri kui loodetavasti ka Jakobiga uuesti kohtuda.
