Mitmete auhindadega pärjatud Islandi kirjanik ja näitekirjanik Lilja Sigardardóttir köidab lugejad esimesest peatükist alates.
„Jäine päike“ on lugu kahest õest, kes on alati olnud konfliktis ja kes on aja jooksul teineteisest lahku kasvanud. Kui aga üks kaob, hakkab teine oma õde meeleheitlikult otsima ja paljastab tumedate saladuste maailma. Autor on suurepärane süžeelooja, kes mõistab inimlikku nõrkust, meid siduvaid emotsionaalseid ja perekondlikke sidemeid ning kalduvust sügavusest välja tulla. Meie elu kulgeb ühiskonna normide järgi – pealtnäha korrastatult ja turvaliselt, kuid tegelikult reetlikult ja rikutult. See on intelligentne ja emotsionaalselt rikas romaan, milles autor loob alates kõnekatest pisidetailidest kuni tervikuni realistliku maailma.
Lugu on intensiivne, pingul ja täpne, süžeeliinid intrigeerivad ja haaravad kaasa. Tegelaste keerukad karakterid äratavad ellu kibeda loo tavaelust, mida räsib kuritegevus. Raamatuga küsib Lilja Sigurdardóttir, kui palju omame kontrolli meiega juhtuva üle ja kui hästi suudame korrumpeerunud maailmas kinni pidada sündsuse riismetest. See on täiuslik segu ühiskonnakriitikast ja uskumatust põnevusest.
Mõnikord tundub, et ainus asi, mille pärast Sigurðardóttirile Island meeldib, on tõsiasi, et see paik justkui sümboliseerib eraldatust. Enamik tegelasi on perifeerias, sest nad on üksikud, pagulased või vägivaldses suhtes või kuna neile pole osaks langenud vajalikku sotsiaalhoolekannet või kuna neile lihtsalt meeldibki nii. See on üksikisikute kogum. Nad ei ole kellegagi kindlalt seotud ega ka ühegi kogukonna tugisambaks.
Ja ometi seovad isegi neid autsaidereid mingid sidemed … milleks? Kindlasti mitte kogukonnaks. Need lõimed on perekondlikud, rahalised, juriidilised, põlvkondadevahelised ja psühholoogilised. Põhimõtteliselt pole need just eriti siduvad niidid. Ühel tegelastest on komme püherdada rahas, mida ta teenib. See pole normaalne, aga on see kamp siis tõesti nii ebatüüpiline, küsib Sigurðardóttir. Sarnased sidemed seovad mõneti ju enamikku meist. Kui erinevad me nendest võõrandunud armetutest õigupoolest oleme? Võib tunduda, et Sigurðardóttir maalib meile lootusetult sünge pildi. Keegi magab kellegagi ainult selleks, et saaks tema arvutisse nuhkvara paigutada. Tegelasi rünnatakse hotelli liftis. Atmosfäär on pahaendeline nagu vees olev väävel. Kuid Sigurðardóttiri romaan laseb lugejal osa saada ka soojusest. Osaliselt on põhjus selles, et peategelane on pooleldi inglane ja tema mõtted on idiomaatilised. Veelgi olulisem on see, et ükski tegelane pole maatasa tehtud – ehkki nad võiksid olla. Nad teevad plaane ja varjavad end politsei eest ning koristavad oma kortermaja üldkasutatavaid ruume ja panevad toime mõrva. Nad on veidrad, nad ei kuulu kuhugi, kuid neil on siiski oma esindus. Võib-olla pole nad siiski armetud? Kuid peente ja nüansirikaste tegelaskujude kaudu suudab Sigurðardóttir rääkida ühe tõeliselt kaasahaarava loo. Alates esimesest lausest, laavaväljast ja kohvrisse pakitud kehast on lugeja konksu otsas. Lühikesed peatükid, muutused narratiivi fookuses, lennukid, valgekraede kuritegevus, ehe pinge, rahutu õhkkond ja mõned oodatud külalistegelased…
„Jäine päike“ on köitev, mõtlemapanev ja ideaalne algus uuele sarjale.
Olenemata sellest, kas olete Nordic noir‘i fänn, kellele meeldib Joe Nesbø, või lihtsalt keegi, kes armastab sünget ja pingelise olustikuga krimipõnevikku ‒ „Jäine päike“ kuulub teie kohustusliku kirjanduse nimekirja. Nagu Ragnar Jónassoni lugude korral, tekib ka Lilja Sigurðardóttiri raamatut lugedes tunne, nagu viibiksitegi Islandil.
