Jukka Behm on Soome kirjanik. Ta on sündinud 1973. aastal Riihimäkis ja elab praegu Lõuna-Soomes Kouvolas.
Tema debüütromaan „Dr. Mumbai“ võitis 2007. aastal Bonnieri Põhjamaade romaanivõistluse. Pärast seda on Behm kirjutanud mitu romaani, millest kaks, soomekeelse pealkirjaga „Pehmolelutyttö“ (2017) ja „Imepoiss Leon“ (2023, eesti keeles 2024), on olnud Finlandia auhinna nominendid laste- ja noortekirjanduse kategoorias. Nüüdseks on eesti keeles ilmunud ka „Ingli rusikas“ (2025), mis jätkab imepoiss Leoni lugu.
Jukka Behm on Eestis tuntud kui raamatu “Imepoiss Leon” autor. Siinses intervjuus jagab kirjanik oma mõtteid loomeprotsessist, Leoni-lugude sünnist ja jalgpallist.
Milliseid raamatuid sa ise lapsena kõige rohkem lugesid?
Meil oli kodus suur raamaturiiul. Sirvisin isegi entsüklopeediaid. Raamatukogust laenasin detektiiviromaane, nagu „Kuulsa viisiku “ja „Kolme detektiivi“ sarjad. Samuti lugesin palju koomikseid, näiteks „Tintini seiklusi“.
Millest tekkis sul mõte kirjutada raamat just jalgpallist ja ühest eriti andekast poisist?
Kui mu lapsed olid väikesed, lugesid nad ainult „Harry Potterit“ ja mängisid jalgpalli. Hakkasin kavandama raamatut, mis oleks põnev nagu „Potteri“ lood, aga mille tegevus toimuks jalgpallimaailmas. Mõtlesin sellele hästi pikka aega, enne kui oma kirjandusagendile plaanist rääkisin. Talle pakkus idee suurt huvi ja läksin sellesse täiesti sisse. „Imepoiss Leoni“ algne mustand sai valmis kolm ja pool aastat tagasi. Selleks ajaks olid mu lapsed juba täiskasvanud.
Kui armastad seda, mida teed, võib ka töö tunduda mänguna.
Su raamatutes on detaile kirjeldatud väga täpselt – nii jalgpallimaailma kui ka kuulsusega kaasnevaid varjukülgi. Milline on su enda suhe jalgpalliga ja kui palju pidid „Leoni“-raamatute kirjutamiseks uurimistööd tegema?
Olen oma sõpradega väiksest peale jalgpalli mänginud. Palli järel jooksmine oli mu lemmiktegevus. On siiani. Praegusel ajal mängin sõpradega aasta ringi saalihokit. See ei ole kehale nii koormav kui jalgpall. Olen jalgpalli suuremal või vähemal määral jälginud kogu elu. Parimad õppetunnid jalgpallimaailma kohta omandasin siis, kui olin kolm aastat oma poja jalgpallimeeskonna mänedžer. Mängisime kogu Soomes ja nägin, mismoodi üks jalgpallimeeskond toimib. Usun, et nii algajatele kui ka ala tippudele kehtivad ühed ja samad reeglid. Lihtsalt raamistik on erinev. Suurematel klubidel on suuremad staadionid, paremad treenimisvõimalused ja rohkem treenereid. Ja muidugi tippmängijad.
Hammersmith Unitedi raamatute tegevus toimub Suurbritannias. Miks just seal?
Kõigepealt üritasin raamatu tegevuskohaks panna Soomet, aga see ei toiminud kuidagi. Samuti proovisin peategelaseks teha Soome poissi, kes sõlmib Suurbritannias elukutselise jalgpalluri lepingu. Kuid tahtsin loosse tuua peale jalgpalli ka muid elemente ja nii otsustasin, et tegelased peavad olema Suurbritanniast pärit. London sobis tegevuspaigaks hästi, kuna seal tegutseb palju tuntud jalgpalliklubisid. Samuti olen Londonis nooruses palju aga veetnud ja armastan seda linna. Minu kujutluses asuvad Hammersmith Unitedi treeningbaas ning Ronald ja Jill Eageri kodu Bromleys, kus käisin keelekursusel. Jacki ja Agatha koduks on maja, milles sel kursusel õppides elasin. Ja Jack on mõneti selle perekonna pea moodi. Muide, raamatu tööversioonis oli Hammersmith Unitedi nimi Liverham. Lõpliku nime peale tuli mu kirjandusagendi sõber Londonist. Tema arvates oli Hammersmith United ühe Londoni väljamõeldud tippklubi jaoks parim valik.
Kas Leonil on päriselus prototüüp?
Sain Leoni tegelaskujuks ideid päriselu uudistest. Näiteks uudistest FC Barcelona huvist 8-aastase Korson Palloseura mängija Oliver Antmanni vastu, samuti teadetest jalgpalliagendi kohta, kes avastas Londonis amatööride jalgpallimängult 14-aastase Glen Kamara. Nüüd mängivad mõlemad noored Soome rahvuskoondises. Vaatasin koos oma lastega ikka väravavaht Lassi Hurskaineni jalgpallitrikke. Võib-olla just tänu neile videotele avastatigi pargist mängimas ja toodi rambivalgusse tundmatu lapsstaar Leon Brown.
Kas Leonis või ükskõik millises teises Hammersmith Unitedi tegelaskujus on midagi sinust endast?
Mulle kõige omasem tegelaskuju on Ronald Eager. Ta on samasugune entusiastlik amatöörkokk nagu minagi. Ka Leon on pisut minu moodi. Kumbki meist polnud klaveriõpingutes just edukas. Samuti meeldib ka Leonile olla omapäi ja ta ei vaja asjatut kära.
Elukutselise jalgpalluri karjäär on paljude unistus, aga jalgpallimaailm võib olla päris karm.
Hammersmith Unitedi sarja ühed kõige värvikamad tegelaskujud on Leoni itaallasest treener Catello Zanetti ja sõber Amadou. Kui lihtne või kerge oli neid kujutada?
Catello Zanetti on mu lemmiktegelane. Tema kujutamisel sain inspiratsiooni kahest treenerist. Catello eesnimi ja treenimispõhimõtted pärinevad ühelt itaallasest treenerilt, kellega elu mind kokku on viinud. Catello Zanetti välimus on inspireeritud mu poja ühest endisest treenerist. Mulle meeldib väga ka Amadou: tema entusiasm, suhtumine ja valmidus sõpru kaitsta. Mul ei ole Amadou kujutamisel selget eeskuju olnud. Mõni aeg tagasi nägin poes üht noort meest ja peaaegu kangestusin: ta oli selgesti päriselu Amadou Mbengue.
Kui mõelda Leoni tegelaskujule kui sümbolile, siis kas ta sümboliseerib pigem lootust või hoiatust?
Elukutselise jalgpalluri karjäär on paljude unistus, aga jalgpallimaailm võib olla päris karm. Eriti noore mängija jaoks. Surve on suur ja konkurents raevukas. Sa pead kogu aeg edukas olema. Sinu tööd hindab kogu aeg palju jalgpallifänne. Ja vigastus võib kõik sekundiga hävitada.
Kes on su lemmikjalgpallur?
Mu elupõline lemmik on Jari Litmanen ehk Litti. Tema oskused ja intelligents on lihtsalt imetlusväärsed. Tema etteastete jälgimine on pakkunud samasuguseid emotsionaalseid momente nagu kunstiteoste vaatlemine. Praegu elab Litti Eestis. Lugesin hiljuti, et ta plaanib mängijana naasta JK Tallink Kalev Juuniori ridades. Suurepärased uudised! Tema mõlemad pojad mängivad samas meeskonnas.
Kuidas sa oma raamatuid kirjutad? Kas mõtled kõigepealt välja sündmustiku, teed märkmeid või hakkad lihtsalt kirjutama ja vaatad, kuhu lugu sind viib? Kas tead kirjutamist alustades juba, kuidas lugu lõpeb?
Mul on alati kõigepealt idee olemas. Siis panen kirja mõned tähtsad stseenid ja raamatu alguse. Algus peab olema piisavalt hea, et mul oleks üldse tahtmist edasi kirjutada. Hammersmith Unitedi sarja teist ja kolmandat raamatut kirjutades koostasin täpse plaani iga peatüki kohta. Oma muude raamatutega pole ma midagi sellist teinud. Otsustan juba varakult ära, kuidas raamat lõpeb. See on tähtis, sest siis tean alati, kuhu suunduda. Lõpp võib kirjutamisprotsessi käigus küll siiski ka täielikult muutuda.
Kuidas näeb välja sinu kirjutamisprotsess? Kas järgid mingit kindlat rutiini?
Alustan oma tööpäeva tihti kell üheksa. Kaheksa tundi möödub kui linnutiivul, kui püüan töötamise algust edasi lükata, loon uut teksti või parandan vana.
Kui kaua aega sul kulub ühe Hammersmith Unitedi raamatu kirjutamiseks?
Esimest osa arendasin täielikus rahus ja vaikuses, töötades sel ajal teiste asjade kallal. Mul kulus kümme aastat, et saada idee raamatukõlbulikuks. Kui kirjastaja soovitas kirjutada veel teisedki osad, tegin seda suure rutuga. Seitse kuud kirjutamist ja paar kuud parandamist. Ühe raamatu peale läks umbes aasta.
Tundub, et päris palju inimesi loodab, et Hammersmith Unitedi sari jätkub.
Mis on kõige ägedam või üllatavam asi, mida lugejad on su raamatute kohta öelnud? Või ehk on sul jagada mõni naljakas lugu?
Ühe noore lugeja ema ütles, et tema poeg ainult Leon Brownist räägibki. Ta isegi magab, raamat käeulatuses. Üks noor jalgpallur teatas, et muudab oma võistlejanumbri 17-ks ja hiljem oma nime Leoniks.
Kas loed arvustusi ja kas võtad kirjutamisel arvesse lugejate tagasisidet?
Vahel vaatan, kas ja millist tagasisidet on raamat saanud. Tundub, et päris palju inimesi loodab, et Hammersmith Unitedi sari jätkub. Mu järgmine raamat, soomekeelse pealkirjaga „Pussipää“, on Leon Browni looga seotud. See on tegelikult eraldi teos, kust vilksatavad läbi juba tuttavad tegelased. Suunamudija Pussipää ise esineb sarja Hammersmith Unitedi kolmandas raamatus [soomekeelne pealkiri „Skorpionin isku“]. Kõige karmim tagasiside tuleb mu toimetajalt. Usaldan kindlalt tema arvamust selle kohta, mis loosse sobib ja mis mitte.
Mis on sinu jaoks kirjanikuks olemise juures parim osa ja mis kõige kehvem?
Hea on see, et saan veeta terved päevad oma mõtteid mõlgutades ja lugusid luues. Parim osa on see, kui sündmustik on paigas ja on aeg teksti viimistleda. Kõige halvem aga siis, kui lugu ei edene ja laused ei voola. Siis hakkab usk vaibuma.
Aga mis on sinu jaoks kirjanikuks olemisel kõige suurem väljakutse?
Suurim väljakutse on välja mõelda idee, mis on minu arvates nii hea, et selle kallal töötamisele tasub kulutada aasta oma elust. Või isegi rohkem.
Millist nõu annaksid noortele, kes tahavad oma unistusi täide viia?
Unistuse täitumine eelneb sageli suurele tööle. Muidugi – kui armastad seda, mida teed, võib ka töö tunduda mänguna. Unistust taga ajama hakates võid avastada, et su unistus on tegelikult teistsugune, kui olid ette kujutanud.
Foto: Veikko Somerpuro/Tammi, Finland
