„Oh, kui kallis! Jääb täna ostmata,“ ohkame tihti raamatupoes riiulite vahel jalutades. See on inimlik reaktsioon, kuid kas olete kunagi mõelnud, mis kõik peab toimuma selleks, et autori peas olevast ideest saaks raamat teie öökapil? Raamatu sünd ei tähenda pelgalt sõnade trükivormi valamist, vaid kuudepikkust meeskonnatööd, kus kohtuvad loovus, täppisteadus ja keeleline meistriklass.
Kaks teed kaante vahele: algupärand vs. tõlketeos
Iga raamat saab alguse ideest, mille põhjal valmib käsikiri, kuid selle teekond kirjastusse võib olla erinev. Kui tegemist on algupärandiga ehk Eesti autori loominguga, pakub autor oma käsikirja tavaliselt ise kirjastusele. Tõlkekirjanduse puhul on protsess aga rahvusvahelisem – ideid leitakse messidelt, väliskirjastuste kataloogidest või agentuuride kaudu.
Käsikiri: kuidas kujuneb „jah“-sõna?
Enne kui ühest käsikirjast saab raamat, läbib see põhjaliku hindamisprotsessi, kus isiklikud eelistused kohtuvad tegeliku turuolukorraga. Kirjastuse „aktiivjõud“ – juhtkond, peatoimetaja, projektijuhid ning müügi- ja turundusspetsialistid – ei tugine valikut tehes pelgalt sisetundele, vaid vaatavad teost läbi mitme kriitilise filtri.
Kõigepealt hinnatakse teksti kvaliteeti. Otsustajad jälgivad, kas lugu on piisavalt haarav, keel ladus ning kas teema pakub midagi uudset. Oluline on ka autori pädevus ja oskus sihtgruppi kõnetada, sest nagu projektijuht Helle rõhutab, kehvasti kirjutatud käsikirjast ei saa head raamatut.
Samal ajal peab käsikiri sobituma kirjastuse enda väärtustega. Igal kirjastusel on oma profiil ja eetilised tõekspidamised, millega uus teos peab haakuma. Sellega seondub ka lugeja portree loomine – kirjastus peab selgelt määratlema, kas teos on suunatud laiale lugejaskonnale või on tegemist väärtkirjanduse nišitootega. Et kirjastus püsiks majanduslikult elujõulisena, on vaja massidele suunatud teoseid, mis võimaldavad välja anda ka kultuuriliselt olulisi pärleid, mis sageli vajavad ilmumiseks täiendavaid toetusi.
Heaks näiteks on Nobeli kirjandusauhinna laureaat, Norra kirjanik Jon Fosse. Tema „Septoloogia“ on mahukas ja nõudlik teos, mis ei pruugi kunagi saada laia tuntusega menukiks. „Sellised teosed on kultuuriliselt väga olulised, kuid ei pruugi kõnetada massilugejat,“ selgitab peatoimetaja Aili.
Lõpuks taandub kõik majanduslikule kalkulatsioonile. Iga raamat on ka rahaline projekt, mille puhul koostatakse täpne kulude ja tulude prognoos. Kui see näitab, et teose väljaandmisega kaasnevad liiga suured majanduslikud riskid, tuleb tõsiselt kaaluda, kas ja kuidas on üldse võimalik projektiga edasi minna. Alles siis, kui kõigi nende pusletükkidega on arvestatud ja on tekkinud kindlus, et teos leiab oma lugeja, antakse projektile ametlik heakskiit ja lavale astuvad kirjastuse „nähtamatud jõud“.
Meeskond kaadri taga: kirjastuse nähtamatud jõud
Pärast positiivset otsust astub lavale projektijuht, kes on raamatu loomise keskne koordinaator ja kampa kooshoidev jõud. Tema esimene suur ülesanne on panna kokku just sellele teosele sobiv meeskond, kuhu kuuluvad tavaliselt autor, toimetaja ja kujundaja. Väliskirjanduse puhul astub mängu ka tõlkija – kui algupärandi puhul jääb see etapp vahele, siis välisautorite puhul annab just tema teosele uue elu eesti keeles.
Projektijuht toimib sillaehitajana, valides meeskonnaliikmed, kelle käekiri ja kogemus haakuvad raamatu olemusega. Kirjastuse praktika näitab, et spetsialistide eelistused on erinevad: ühele kujundajale sobib krimiraamatute „veri ja soolikad“, teisele aga helge armastusromaan või lastekirjandus.
Raamatu valmimise süda on aga autori või tõlkija ning toimetaja vaheline tihe koostöö. See on intiimne ja pidev dialoog, kus lihvitakse iga lauset, kontrollitakse fakte ja tagatakse teksti veatus. Kuna loomeprotsess on emotsionaalne, võib ette tulla olukordi, kus nägemused põrkuvad või „suusad risti lähevad“. Sellistel hetkedel peab projektijuht olema tõeline inimhingede insener, kes lahendab erimeelsused lugupidavalt, räägib ootused selgesti läbi ja hoiab meeskonda ühise eesmärgi nimel koos. Tema roll on tagada, et hoolimata loomingulistest vaidlustest püsiks projekt graafikus ning tulemuseks oleks kvaliteetne ja tore raamat, mis kõnetaks paljusid lugejaid.
Viimistlus ja trükk: matemaatika kohtub kunstiga
Kui tekst on toimetatud ja autoriga kooskõlastatud, liigub see küljendaja kätesse, kus algab teksti „voolimine“ raamatulehekülgedele. See on täppistöö, mille eesmärk on tagada täiuslik loetavus: küljendaja valib õige kirjasuuruse ja reavahed ning jälgib, et pildid ja tabelid asuksid loogilistes kohtades. Muuhulgas on siin oluline, et kiri silmi ei väsitaks, samuti ei tohi lehekülgedele jääda n-ö orbridu ehk üksikuid eksinud tekstiridu.
Raamatu füüsiline kuju ja „iseloom“ sünnib aga paberi ja köite valikul. Juturaamatutele sobib kergem ja mahulisem katmata paber, mis muudab teose käes hoidmise mugavaks. Seevastu värviliste illustratsioonide või fotodega teosed nõuavad kaetud paberit – see ei lase värvil materjali sisse imbuda, tagades kirkad ja selged toonid.
Tänapäeval toimub raamatu lõplik kontroll enamasti digitaalselt veebiproofide kaudu, mille abil veendutakse, et kuudepikkune vaev on kandnud täiuslikku vilja. Enne veel kui trükimasinad tööle pannakse, peab raamat saama oma ametliku „passi“ ehk ISBN-numbri. See rahvusvaheline standardkood on justkui raamatu isikukood, mis teeb ta nähtavaks maailma andmebaasides.
Seadused raamatu taga: intellektuaalne omand ja riiklik pärand
Raamatu sündi ei suuna üksnes loomingulised valikud, vaid ka selge juriidiline raamistik, kus keskset rolli mängib autoriõiguse seadus. See on kirjastamise alustala, mis kaitseb loojat ja määrab täpselt ära, kuidas kirjastus tohib teost kasutada. Iga raamatu sünd eeldab korrektselt sõlmitud lepingut, kus on paigas nii õiguste kehtivuse aeg kui ka loojate tasu, sealhulgas autoritasu ja litsentsitasu.
Lisaks intellektuaalse omandi kaitsele on kirjastustel ka riiklik kohustus loovutada neli eksemplari Eesti Rahvusraamatukogule – see tuleneb säilituseksemplari seadusest, mis tagab, et meie kultuuripärand säilib ka aastakümnete pärast. See on kirjastuse otsene panus riiklikku mällu.
Raamatute kättesaadavust toetab ka riiklik maksupoliitika: raamatutele kehtib tavaliselt madalam käibemaksumäär, et edendada lugemisharjumust ja haridust.
Millest kujuneb raamatu hind?
Nüüd jõuamegi küsimuse juurde, mis lugejat poeletil kõige enam puudutab: miks on raamat just sellise hinnaga? Poehind ei peegelda pelgalt paberit ja trükivärvi, vaid see on jagatud mitme olulise lüli vahel, alustades loomingulisest panusest. Sellesse ahelasse kuuluvad autor, tõlkija, toimetaja, kujundaja, kunstnik ja projektijuht, kelle kuudepikkune töö on koondatud kaante vahele.
Teise suure osa moodustavad tootmiskulud, kus määravaks on paberi hind, trüki keerukus, köite tüüp, teose maht ja tiraaž. Samuti mõjutavad lõpphinda kallinenud litsentside hinnad, reklaami- ja turunduskulud, mida on vaja selleks, et teos üldse lugejani jõuaks. Oluline on mõista, et raamatu poehind hõlmab nii raamatu valmimisse panustanud inimeste tasu, aga ka kaupluste enda lisatud summasid.
Teekonna lõpp ja uus algus
Kui kõik need etapid – käsikirja hindamisest kuni raamatu trükini – on edukalt läbitud, ongi sündinud midagi enamat kui lihtsalt kaup. See pikk ja põhjalik protsess on investeering kultuuri, teadmistesse ja emotsioonidesse. Iga raamat, mis lõpuks lugejani jõuab, on tunnistus suurest meeskonnatööst, mis sai alguse ühest väikesest ideest ja kannab endas kellegi pühendumust ning hoolt, mis saab tähenduse alles siis, kui keegi selle avab.
Seega võtke aega, sirvige, avastage ja laske lugudel end kaasa haarata. Sest iga loetud lehekülg on väike samm rikkama sisemaailma poole – ja võib-olla ka täiesti uue loo algus.
Teksti autor: turunduspraktikant Katrin Tarassova
Artikkel põhineb kirjastuse Eesti Raamat kogemusel.
