Äsja ilmus eesti keeles Elly Griffithsilt uue sarja avaraamat „Külmutatud inimesed“, mis pole pelgalt krimilugu, vaid haarab lugeja kaasa ka ajas rändama. Avaldame intervjuu autoriga, mis ilmus veebilehel Crimereads ja kus saab teada nii mõndagi põnevat nii uue sarja kui kirjaniku enda kohta.
Elly Griffiths on kirjutanud rohkem kui kaks tosinat mõrvalugu, nende hulgas „Suur petja“ ja „Viimane sõna“, ning jutukogu „Mees mustas“. Kõige rohkem teatakse teda arvatavasti Ruth Galloway sarja järgi, milles on ilmunud üle 15 raamatu, kõigis peategelaseks arvukalt kuritegusid lahendanud kohtuarheoloog, kuid ka ühest mustkunstnikust jutustava Brightoni mõrvalugude sarja järgi, mille tegevus toimub 1950. ja 1960. aastatel.
Oma uue romaaniga „Külmutatud inimesed“ alustab Elly Griffiths uut sarja. Loo peategelane Ali Dawson on üsna ebahariliku profiiliga detektiiv, kes töötab üksuses, mille ülesandeks on aeg-ajalt ajarände sooritada. Üks minister, kes on juhuslikult ka Ali poja ülemus, laseb Ali saata 1850. aastasse üht tema esivanemaga seotud juhtumit uurima. Asjad hakkavad viltu kiskuma siis, kui selgub, et minevik ja olevik kipuvad omavahel kokku põimuma. Raamatus ei tegelda niivõrd sellega, kuidas ajaränd teoks saab, vaid pigem vaadeldakse Victoria ajastut ja toonaseid inimesi ning võrreldakse neid meie praeguse ajaga. Griffiths on tunnistanud, et niisuguse müsteeriumi välja mõtlemine on keeruline ülesanne. Kirjanikuna keskendub ta alati oma tegelaskujudele ja jutustatava loo õhustikule, ning vaheldumisi olevikus ja minevikus kulgev sündmustik pakub talle võimalust näidata, kui osavalt ta mõlema kirjeldamisega toime tuleb. Rääkisime temaga hiljaaegu sellest, et kirjanikud on mõnes mõttes justnagu harakad, aga ka sellest, kuidas lugusid välja mõeldakse ja millist suurepärast võimalust pakub ajarännuraamat igapäevaelu rutiini juurest põgenemiseks.
Raamatu järelsõnas mainisid, et selle loo idee tabas teid lihtsalt mõttevälgatusena ja et sündmustiku panite siis koos abikaasaga pubis istudes ka kohe paika.
Mõnes mõttes oli „Külmutatud inimeste“ idee minus juba tükk aega idanenud kui lihtsalt üks ajarännuga krimilugu. Ma olin selle peale ikka juba mõnda aega mõelnud. Aga kuju võttis see tõesti alles raamatu järelsõnas mainutud päeval. Käisime abikaasaga neoliitilisi ränikivikaevandusi vaatamas, mis ei kõla ju eriti imeliselt ega romantiliselt, aga Andy on ju arheoloog. Mind on paljudesse suurepärastesse kohtadesse kutsutud. Kas lähme New Yorki? Ei. Või läheks San Diegosse? Ei. Või läheks mõnda arheoloogilist paika vaatama? Jah, see oleks päris äge. (Naerab.) Nii et me käisime seal neid neoliitikumi ränikivikaevandusi vaatamas ja see oli ikka päris hämmastav, sest kogu see töö seal on tehtud lihtsalt ränikivist kirve või hirvesarvega.
Nagu öeldud, on Andy arheoloog, aga ta on töötanud ka muuseumis kuraatorina. Ta rääkis, kuidas muuseumides on hulk väikseid veidraid kollektsioone, mida ekspositsiooni pahatihti välja ei panda – osalt sellepärast, et nende päritolu võib olla väga kahtlane. Asi on tihtipeale Briti Victoria-aegsetes arheoloogides. 19. sajandil kõndisid amatöörarheoloogid lihtsalt ringi ja korjasid kokku neile meeldinud kraami. Brightoni muuseumis, kus Andy töötas, on üks säärane imelik Egiptuse kollektsioon. Kummalisel kombel kogus selle kokku keegi Griffithsi-nimeline mees. See jutuajamine andis mulle kätte niidiotsa, et ma saaksin oma ajas rändava detektiivi viia 19. sajandisse uurima üht neist väikestest veidratest kollektsioonidest. Ja siis tuli ka mõte sellest kaunis kurjakuulutavast Kollektsionääride klubist.
See on küll üsna huvitav viis, kuidas teema juurde jõuda. Need inimesed, kes niisuguseid kollektsioone kokku panid – nad olid vist omal moel natuke nagu harakad. Ma arvan, et võib-olla on ka kirjanikel niisuguseid jooni.
Minu meelest on see tõesti nii. Kirjanikud on tegelikult üsna samasugused. Me kogume oma asju igalt poolt kokku. Mul on märkmik, nagu paljudel kirjanikel. Selle raamatuga oli nii, et mul oli see ajarändurist detektiivi idee, siis tulid kollektsionäärid ja siis tuli Ali tegelaskuju. Ma arvan, et neid kolme asja oligi mul tegelikult selle raamatu kirjutamiseks vaja.
Mulle tundub, et kõigile, kes on Ruthi lugusid lugenud, hakkab ka Ali meeldima. Ta on ikka üks suurepärane tegelaskuju – neile, kes on teie raamatuid lugenud, ei tule see muidugi üllatusena.
Ma loodan küll. Jah, ma loodan, et need, kellele meeldib Ruth, meeldib ka Ali. Alil on säärane taust. Ta on olnud mitu korda abielus. Ta on üksikema. Tal on täiskasvanud poeg, keda ta jumaldab, aga kelle poliitilisi seisukohti ta ei jaga. Ma loodan, et ta on just niisugune tegelane, kes inimestele meeldib. Üksiti on tal üsna isesugune suhtumine igasugustesse asjadesse. Ja ma loodan, et mõnikord on ta päris naljakas.
Ilmselgelt pakub Victoria ajastu teile suurt huvi. Raamatus kirjeldate seda päris põhjalikult.
Victoria ajastu inimesed on mulle tõesti alati huvitavad tundunud. Võib ju loota, et teistele tunduvad nad sama huvitavad kui mulle. Palju aastaid tagasi, kui ma veel ülikoolis käisin, kaitsesin magistrikraadi Victoria-aegsest ilukirjandusest. Victoria ajastu keskmine järk, kui kõik see, mida toonased inimesed arvasid end kindlalt teadvat, kokku varisema hakkas, pakkus mulle tõesti sügavat huvi. Ja siis veel see raamat, mille pealkiri oli „Kristuse elu“ ja kus oli kirjas, et evangeeliumid ei olnud Kristuse kaasaegsete ülestähendused, vaid et need pandi kirja alles hiljem – kuigi see praegu enam nii palju vaidlusi ei põhjusta, tekitas see kindlasti tol ajal hulganisti erimeelsusi. Ja Darwini „Liikide tekkimine“, mis andis teada, et inimene ei pärine inglitest, vaid hoopis ahvist. Umbes samal ajal ilmus ka „Kommunistliku partei manifest“. Ma arvan, et see toonaseid inimesi ikkagi omajagu raputas ja neil ei olnud lihtne otsustada, mida uskuda. Just niisugusesse maailma tahtsin ma Ali viia. Ja siis muidugi veel nende riided. Ma nautisin seda täiega.
Ali on juba praeguseski ajas väga isepäine ja ebaharilik karakter. Ja teie viite ta veel 19. sajandisse, kuhu tal tuleks siis sobituda ja kus ta peaks hõlpsasti oma koha leidma?
(Naerab.) Jah, minu eesmärk oli teha temast mitmel viisil ja mitmes mõttes – ka välimuselt – väga moodne naine. Kui tänaval ringi kõndida, näeb alatasa inimesi, kes väga hästi Victoria aega sobiksid. On teatud väljanägemine, mis tunduks seal loomulik. Aga Ali, no talle mõtlesin ma välja näiteks punased juuksed – nii punased nagu tuletõrjeauto. Tal on ninarõngas. Ta on väga moodne. Ma tahtsin, et ta oleks niisugune inimene, kes šokeerib. Tal tuleb oma juuksed uuesti pruuniks värvida, nagu need ju loomu poolest ongi, ninarõngas ära võtta ja kõik need hirmus ebamugavad riided selga ajada. Mulle meeldis see, et ma sain 19. sajandist väga tänapäevasest vaatekohast lähtudes kirjutada.
Ajarännust kirjutate nii, nagu oleks see lihtsalt toimunud, nagu see asi oleks lihtsalt ära tehtud. Üksikasjadega ei ole te hakanud lugejat vaevama.
Üks arvustajatest märkis, et see jäi „elegantselt ebamääraseks“, ja minu meelest oli see temast väga kena. Ma pean ütlema, et mulle see „elegantne“ meeldis. Ma ei tahtnud liiga üksikasjalikuks minna. Ma andsin seda edasi just nii palju, et keegi võiks asjast aru saada, ehkki see keegi ei ole mina. Raamatus on ajarännu tehnika täiuseni välja töötanud andekas itaallannast füüsik Serafina Pellegrini, keda üldiselt kutsutakse Jonesiks. Mul oli kogu aeg meeles telesari „Elu Marsil“ – see on ühest tänapäeva detektiivist, kes läheb ajas tagasi 1970. aastatesse. Minu meelest nad isegi ei selgitanud, milleks tal seda vaja oli. Lõpuks vist ikkagi midagi seletasid, aga ausalt, mul ei ole see selgitus meeles. Mida ma sellest sarjast mäletan? Tegelaskujusid. Ma loodan, et ka mu lugejatele jäävad meelde mu tegelaskujud, mitte ajarännu üksikasjad. Kui lugu algab, on nad juba ajas rännanud, see kõik on juba olnud ja nad teavad, kuidas see käib. Neile tundus see arusaadav, nii et ma loodan, et see tundub arusaadav ka mu lugejatele.
Sest asi ei olegi ju tegelikult selles, kuidas ajas rännata. Asi on neis kahes ajastus. Selles, mis neid seob ja ühendab, ja mõnes mõttes ka selles, mida ühel ajastul teise kohta arvatakse.
See on väga huvitav tõlgendus. Ma arvan, et asi ei ole tõesti niivõrd ajarännus, kuivõrd asjades, mis meid ühendavad. See tõstatab küsimusi, sest raamatus on üks tänapäevane mõrv ja üks mõrv minevikus – ja need on omavahel seotud. Siis veel see, kuidas naisi tänapäeval koheldakse ja kuidas neid koheldi 1850. aastal. Ma arvan, et seal on palju seoseid. Nagu ma juba ütlesin, on see lugu inimestest. Lugu Alist ja tema pojast ja kõigist neist, kellega Ali suhtleb. Ja tema meeskonnast. Mulle meeldib väga kirjutada kokkuhoidvast meeskonnast. Mulle meeldis see ka Ruthi raamatutes. Mulle meeldis kirjutada nende tiimist ja sellest, kuidas nad kõigega toime tulid.
Ma ei taha sellest loost liiga palju ette ära rääkida, aga igatahes ei pääse Ali sealt tagasi. Mis siis edasi saab? Võiks öelda, et siis hakkavad asjad käest ära minema.
Asjad hakkavad käest ära minema. See on väga täpselt öeldud. Asjad ei lähe päris nii, nagu alguses kavandatud.
Kui te selle idee peale tulite ja hakkasite sellele kuju andma, kas siis mõtlesite kohe, et sellest peab tulema sari? Ja et kuidas see toimima hakkab?
Jah, ma loodan, et sellest tuleb sari. Kui ma Ruthi lugudega alustasin, oli mul kohe alguses kahe raamatu peale leping. Ma teadsin, et lugu tuleb pikk, aga ma ei olnud kindel, et ma ikkagi seda niimoodi kirjutama hakkan, sest sarja kirjutamine on tõeline privileeg. Lõpuks tuli Ruthi raamatuid kokku viisteist. Ma ei ole Ali loo puhul mõelnud, kui palju neid raamatuid võiks tulla, aga muidugi ma loodan, et sellest tuleb sari, sest asjal on haaret. Äsja lõpetasin ma teise raamatu – „Aeg tappa“. Nii et neid raamatuid tuleb vähemalt kaks. Tegelikult ma arvan, et neid võiks esialgu olla vähemalt neli. Kaugemale ei ole ma mõelnud.
Ma ei taha öelda, et asjad ei oleks lõpetatud saanud, sest mõrvalugu ikkagi ju lahendati, aga üht-teist jäi siiski õhku rippuma.
Peamise mõrvaga sai kõik ühele poole. Mulle ei meeldi, kui autor ei ütle, kes kuriteo toime pani ja miks. Aga sul on täiesti õigus, teatud süžeeliinid jäid lõpetamata. Teises raamatus läheb Ali tagasi 1851. aastasse ja jätkab seal nii mõndagi, mis tal enne pooleli jäi. Samas uurib ta juhtumit, mis on seotud ühe hüpnotisööriga – hüpnoos oli Victoria ajastul samuti üks huvitav kinnismõte.
Mõnes mõttes on see üks veider raamat: need, kes armastavad ulmet, võivad selle kõrvale jätta, sest selles ei ole piisavalt ulmet, ja krimilugejad võivad selle samuti kõrvale jätta, sest seal on ju ulme. Kuidas seda tasakaalus hoida? Kuidas annate märku, et vaadake, selles raamatus on lugemiseks ja nautimiseks midagi igale maitsele?
Ma arvan, et tuleb minna tagasi selle juurde, mida me rääkisime tegelaskujudest. Kui lugejale tegelased meeldivad, võtab ta selle retke koos nendega ette ega püüa liiga palju mõelda, kas see on ulme või krimi. Mõnes mõttes on see üks vanamoodne krimilugu. Sooritatakse mõrv. Selles, miks ja kuidas see sooritatakse, ei ole midagi üleloomulikku. Ma lihtsalt loodan, et lugejad tulevad sellega kaasa, sest neile meeldivad mu tegelased. Ma olen kindel, et sa oled märganud, et krimikirjanduses on seda viimasel ajal kaunis palju ette tulnud. Gillian McAllisteri „Vale aeg, vale koht“. Stuart Turtoni „Evelyn Hardcastle’i seitse surma“. Ma arvan, et neid raamatuid loetakse nii palju sellepärast, et tegelased on nii head. Mõnes mõttes oodatakse lugejalt ju nagunii, et ta iga krimiraamatu puhul mingeid veidraid asju usub, kas pole? Näiteks eeldatakse, et peab uskuma, et üks detektiiv lahendab igal aastal mõne eriti keerulise mõrvaloo. Kui aus olla, siis pole just palju arheolooge, kes lahendavad sama arvukalt mõrvajuhtumeid kui Ruth.
Alailma visatakse nalja, et maailm, milles me praegu elame, on üleni üks ulme.
Nii see ongi. Kui kirjutada romaani, milles on tegemist tehisintellektiga või mõningate muude praeguste asjadega, siis on muutused nii kiired, et ma kahtlen, kas nendega on võimalik sammu pidada. Võib-olla tuleks selle eest põgeneda raamatusse, mis räägib ajarändudest. (Naerab.)
Ma tahan veel küsida, kuidas niisuguse raamatu süžee paika pannakse. Lisaks uurimistööle, mis läheb samuti väga süvitsi. See tundub olevat süžee välja arendamiseks üks eriti keeruline raamat.
See oli tõesti raske, sest süžee üksiksasjalikult ette välja mõtlemises ma eriline meister ei ole. Tead küll seda ammust tõde, et raamatut kirjutades võib kas süžee eelnevalt paika panna või lasta sellel kujuneda nii, nagu kirjutamise käigus kõige parem tundub. Mina olen arvatavasti kusagil keskel, nii et mõnevõrra ma mõtlen ikka süžee ette välja. Aga tegelikult mida aeg edasi, seda vähem. Mulle tegelikult päris meeldib hakata raamatut kirjutama, nii et ma päris täpselt ei tea, mis juhtuma hakkab.
Tegelikult on mul sageli olnud kaunis raske kronoloogiat paika panna. Kui tuli ajas 1850. aastasse tagasi minna, oli mul seda kõike ajaliselt kaunis raske jälgida. Kui jõudsin arusaamisele, et 1850. aastasse tagasi minnes ei ole nädalapäevad ju sugugi samad mis praeguses ajas, kaotasin peaaegu eluisu. (Naerab.) Minu toimetaja Jane Suurbritannias ja Jeremy USAs pidid mind tublisti aitama, et millal ja kus midagi juhtus. Neid asju oli tõesti raske välja nuputada. Ja muidugi on ikka tõsine katsumus see, kui keegi läheb ajas tagasi, et seal mingi kuritöö lahendada, aga seda kuritööd ei toimunudki, see tähendab, et seda päriselt ei juhtunud – siis tekib küll tunne, nagu pea plahvataks. Nii et seda pidin ma vältima. Ajarändudest kirjutajat ootab üldse ees hea hulk lõkse. Aga kui kogu asi paika loksub, siis tundub kõik korraga väga hästi paigas, ja see on hea tunne. Niisuguseid hetki igatahes oli ja see tundus päris tore.
Väga huvitav, et teile meeldib lugu kirjutamise käigus välja mõelda, sest kui teie raamatuid lugeda, siis ma ütleksin, et need on läbimõeldult ja hoolikalt struktureeritud, ehkki ei tundu sugugi konstrueeritud.
Ma arvan küll, et nii on seda hea vaadata. Mulle päris meeldib, kui mul on oma raamatutes palju võimalusi. Mulle meeldivad suunamuutused. Mulle meeldib, kui võimalusi on palju ja ma suudan lõpus kõik otsad kokku siduda. Minu toimetaja Jane ütleb mulle ikka, et ma pean natuke tempot maha võtma ja üht või teist natuke lähemalt seletama. Aga mulle tõesti meeldivad raamatud, millel on nutikas süžee. Mõnikord mõtled kirjanikuna endamisi, et oled väga osavalt leiutanud, kuidas sündmustesse uskumatult äge pööre tuua, aga siis saad aru, et Agatha Christie on seda juba teinud. (Naerab.) Nii et mõnes mõttes ei ole siin midagi uut. Aga mulle tõepoolest meeldivad asjad, mis keeravad kogu loo hoopis teise suunda – need võivad olla näiteks seotud mõne nimega või muidu väga lihtsa seigaga, mis näitavad kogu lugu niisugusest küljest, kust seda ei oleks osanud oodata.
Christie oli kuulus selle poolest, et ta kirjutas kogu loo valmis ja mõtles kirjutamise käigus välja, kes peaks olema mõrvar. Siis läks ta algusse tagasi, hakkas jälgi segama ja kujundas kogu loo ümber nii, et just see tegelane tundus kõige väiksema tõenäosusega olevat tapja.
Kui ma seda teada sain, siis oli see küll päris šokk! Ma arvan, et see oli siis, kui ma tema päevikuid lugesin. Tema oli süžee kujundamises absoluutne meister. Ja minu meelest oli ta meister ka atmosfääri loomises. See, et ta nii toimis, on väga huvitav. Mõnikord ma mõtlen, et see võib niimoodi tõesti töötada, sest kui sa juba algusest peale tead, kes seda tegi, tekib oht, et teed temast liiga kurja – või ka vastupidi, liiga kena – inimese. Nii et ma mõnikord mõtlen, et kui sa kirjanikuna seda ka ise ei tea, võid sa end üllatada, ja niimoodi saab muidugi korralikult nalja.
Ma tean, et mõnikord inimesed ütlevad, et nad toimetamise ajal enam midagi eriti ei muuda, aga tegelikult siin ongi asja võti. Ma arvan, et see on nii just eriti krimiraamatute puhul, sest tuleb ju ikkagi algusse tagasi minna ja asja pisut timmida. Võib-olla lisada juba varakult mingeid vihjeid isikule, kelle suhtes oled äsja otsustanud, et tema oligi mõrtsukas.
Rääkige natuke sellest, mismoodi te Londonist kirjutate. Paljude teie raamatute tegevuspaigad on mujal, aga mulle tundub, et teile väga meeldib kirjutada just Londonist.
Ma sündisin Londonis. Ma käisin Londonis King’s College’is ja ma elasin seal kümme aastat, nii et see on arvatavasti paik, mida ma kõige paremini tunnen – kui Brighton kõrvale jätta. Mulle väga meeldib Londonist kirjutada. Sealse ajaloo kihistused on nii põnevad. Ma mäletan, kuidas ma käisin ühel Londoni ekskursioonil ja me vaatasime mingit vana müüri ja giid näitas söetolmuga kaetud telliseid. Ta ütles, et selles kihis on näha Boudicca hävitustööd. Roomlaste ajal tuli ikeenide hõimu kuninganna Boudicca Londiniumisse – nii nimetati siis Londonit – ja põhimõtteliselt põletas selle maha. Tänini on näha, kus see toimus. See meeldib mulle hullupööra. Londoni East End, kus Ali elab ja töötab, on eriti huvitav, kuna seal on näha Rooma-aegseid varemeid, samuti nii mõndagi katkuaastaist, ja siis muidugi veel Victoria aja Londonist. Tohutult huvitav on mõelda, missugune see London siis oli. Ali elab ja töötab seal – selles raamatus 2023. aastal –, aga siis läheb ta tagasi aastasse 1850, ja seal näeb ta asju, mille ta ära tunneb, ja asju, mida ei tunne. See on teatud mõttes nagu üks kiht teise peal. Ma arvan, et see on mõnes mõttes samamoodi igas suures linnas, aga Londonit tunnen ma kõige paremini.
London on imeline linn. Vapustavalt ilus, mitmekesine ja vabameelne, ja seal on hea elada. Ehkki seal on omad probleemid, nagu igas suures linnas. Mõlemad mu täiskasvanud lapsed elavad Londonis ja neile see väga meeldib. See on tõepoolest huvitav linn, millest kirjutada. Ma loodan, et ma olen oma kiindumust selle linna vastu ka teatud määral näidanud. Ma arvan, et mõnikord tekib kiusatus kirjutada mõnest linnast, nagu see oleks mingi Gotham City või mõni väga sünge paik, aga tegelikult on seal väga armsaid ja ammu unustatud kohti. Raamatus kirjeldatud Queen Mary ülikool, kus käis ka mu tütar, on selle kõige ilmekam näide. Äkki keset Londoni East Endi on see imeilus ülikool, mille territooriumilt voolab läbi kanal, ja siis veel see tõepoolest veider vana surnuaed keset tänapäevase ülikooli territooriumi.
Suur osa krimikirjandusest eelistab süngemaid toone. Teie kirjutate kahest eri ajajärgust ja mitte kumbki neist ei tundu veatu, ning ehkki praegu on nii mõndagi teisiti, on paljud asjad ka samaks jäänud.
Just täpselt! Ali Londonid – nii praeguse kui ka mineviku oma – teevad talutavaks tema sõbrad ja inimesed, keda ta seal kohtab. Tänases Londonis on tal palju sõpru, aga oma üllatuseks leiab ta sõpru ka Victoria-aegsest Londonist, ehkki ta tahaks sealt muidugi pääseda. Sellest oli tõesti tore kirjutada.
Ilmselgelt meeldis teile neid Victoria ajastu olupilte luua. Muidugi võis see olla tohutult raske, aga vähemalt mingis mõttes paistsite seda ikkagi nautivat.
Ma nautisin seda kogu südamest. Nagu ma ütlesin, on see üks minu lemmikperioode, mille kohta mulle meeldib lugeda. Ma armastan Victoria-aegset ilukirjandust. Ma armastan Londoni kunstnikke. Prerafaeliite ja teisi seda laadi liikumisi. Mulle meeldis kirjutada kõigist neist veidratest ja üsna kombelõtvadest kunstnikest, kes seal majas elasid. Nii et jah, see võis olla pööraselt raske, kui tuli sotti saada selles, millal nad sündisid ja millal surid ning kui vanad nad mingil ajal võisid olla, aga tegelikult oli sellest ikkagi tohutult tore kirjutada.
Teine raamat on teil niisiis valmis ja ütlete, et neid on veelgi tulemas.
See ilmub Suurbritannias 2026. aasta veebruaris ja USAs minu meelest järgmise aasta juunis või juulis. Jah, neid tuleb veel. Veel tuleb ka teiste sarjade raamatuid.
Mulle meeldib, kui mul on eri aegadel mõtetes eri tegelaskujud. Brightoni mõrvu tuleb vähemalt üks raamat lisaks. Võib-olla jõuan ma ühel päeval ka Ruthi juurde tagasi. Ma lasen neil lihtsalt praegu natuke puhata. Ruthil ja Nelsonil on vaja veidi rahu saada ja omaette olla. Aga jah, võib-olla pöördun ma nende juurde veel tagasi. Ma lihtsalt ootan, kuni nende tütar suureks kasvab.
Kui mõnel tegelasel on laps, ei saa ta nii palju pööraseid seiklusi ette võtta.
Tõsi. Üks huvitav asi on see – ja samas on see ka omamoodi probleem, kui sa otsustad lasta oma tegelastel reaalajas vananeda, nagu mina seda tegin –, et viisteist aastat hiljem on nende elu hoopis teistsugune. Ma arvan, et siis tuleb võib-olla neile hoopis teistmoodi läheneda. Aga mulle meeldis Ruthi raamatuid kirjutada. Mulle meeldis viieteistkümnendas raamatus kõiki neid lahtisi otsi kokku siduda, aga uue sarja alustamine oli samamoodi tore, ehkki ka natuke hirmutav. Vahva oli uue tiimiga kohtuda. See oli üks, mida ma Ruthi raamatutest teada sain. Mulle tõesti meeldib kirjutada mõnest tiimist. Mulle väga meeldis kirjutada „Külmutatud inimeste“ natuke kokkusobimatust, aga ikkagi põhimõtteliselt ühtehoidvast tiimist.
Tõlkinud Ivika Arumäe
