Sügis hiilib ligi nagu hea krimilugu: vaikselt, kuid kindlalt. Õhtud on pikad ja pimedad. Kas akende pihta koputab külm vihm, raagus oks või midagi pahaendelisemat? Kas üle põllu voogavad udujoomed või küünitavad sellest välja kellegi kondised käed?
Meie projektijuhtide krimikuu lugemissoovitused viivad sind põhjamaade jääkülma vaikusse, Suurbritannia uduvihmastele tänavatele ja poliitiliste mängude tagatubadesse. Siin on lugusid, mis on vahedad nagu noatera, ja selliseid, mis hiilivad ligi märkamatult, kuid asetavad su siis otse keset sündmuste keerist. Leidub midagi igale maitsele, kummardusi krimiklassika suunas ja lisaks raamatuid, mis tingimata krimiraamidesse ei mahu, kuid on siiski põnevad.
Niisiis võta pimedus lahkesti vastu, kasuta sügisrajude pakutavat võimalust kodus püsida ja sea end õdusalt raamatu taga sisse – vahel on kõige mõnusam just siis lugeda, kui väljas ulub tuul ja toas on kuulda vaid kella tiksumist.
„Käopoja kättemaks“
Søren Sveistrup kohe oskab! Tema „Kastanimunamees“ röövis mult nii mõnegi öötunni ja ka uus raamat oli ootust väärt: seda lihtsalt ei saa käest panna.
Lugu hakkab kerima alates kolmkümmend aastat tagasi aset leidnud sündmustest, jälgib paralleelselt üht uuemat mõrvaepisoodi ja seejärel matab uurijad enda alla tõeline õõvastavate juhtumite kaskaad. Kõik need on asetatud peitusemängu raamistikku.
Kurjategija manipuleerib oma ohvriga, püüdes ta võrku üksnes mobiiltelefoni kasutades. See, mismoodi kirjanik põimib ühte mineviku ja oleviku ning tõmbab seoseid ja paralleele, on väga nauditav. Lugu üha paisub, kaasates aina enamaid inimesi. Pakutakse küll juhtlõngu, kuid nende kokkusõlmimine jääb siiski lõpusirgele, krimisõbrad ei pea pettuma. Sveistrupi karakterid on usutavad ja elulised, uurijate ennastsalgavad jõupingutused ja võimetu viha, kui peitusemängu järjekordne etapp nad kaotajaks jätab, aga lausa kombeldavad. Lugemiselamus on garanteeritud.
Sebastian Fitzek „Kalendritüdruk“ keskne tegelane Olivia Rauch teab küll, et ta ei peaks otsima oma lapsendatud tütre Alma bioloogilist ema, kuid lapse elu saaks päästa vaid lähisugulane ja nii haarabki Olivia viimasest õlekõrrest. Tema kõrvu jõuab linnalegend neiust, nn kalendritüdrukust, kes kord Frangi metsas psühhopaadi meelevalda sattus. Neiut sunniti avama advendikalendrit, kuid see ei pakkunud traditsioonilist meelehead, vaid järjest hullemaid õudusi. Teadmata, kas legendi päriselt uskuda, süveneb Olivia sellesse. Ehkki teekond serveerib talle ühe hoiatuse teise järel, läheb naine edasi, kuni tagasipöördumiseks on juba hilja.
Nagu kõik Fitzeki teosed, on ka „Kalendritüdruk“ tõeliselt kõhe lugu täis ootamatuid süžeepöördeid. Kuidagi ei oska öelda, mis järgmiseks juhtuma hakkab. Fitzek krutib oskuslikult pinevust juurde ja nii sünnib tervik, mis lugejat veel kaua oma haardes hoiab. Minu jaoks on alati tõeliseks boonuseks Fitzeki pikad ja põhjalikud lõpusõnad-tänuavaldused. Seekord selgitab autor muu hulgas, miks meile meeldib saada osa õuduslugudest ja kuidas „Kalendritüdruk“ sellesse panustab. Nimelt leiab Fitzek, et tegelikus elus aset leidvat jubedused on sageli juhusliku iseloomuga ja see muudab meid nende ees kaitsetuks. Tahame ikka põhjendust, selgitust, konteksti, olla kindlad, et asi ei puuduta meid. Kui konteksti aga pole, mõtleme selle ise välja – sest nii saame vähemalt mingid vastused. Väljamõeldud lugu annab meile vajaliku turvalisuse – olgu see taust siis kui hirmus tahes.
Vahelduseks põhjamaisele „kolekrimile“ ja briti muhekrimile võiks krimikuu lugemisvarasse sobida ka kaks psühholoogilist põnevikku tänapäeva aktuaalsete poliitiliste konfliktide teemal.
Kalev Kerge „Kaose väli“ on asjakohane ja mõtlema panev põnevik, mis köidab lugejate tähelepanu viimase leheküljeni. Autori loodud tegelased on tugevad isiksused, ühtviisi nii karmid kui ka haavatavad, kes raskusi trotsides otsivad vastust küsimusele: kus lõpeb headus ja algab kurjus?
Romaani tegevus toimub tuumasõjajärgses maailmas, kus ei kehti seadused ega moraalinormid ja valitseb kaos. Bensiinijaamad ei tööta, poed on tühjaks tassitud. Rahal pole enam mingit väärtust. Palju inimesi on tapetud, paljud on haiged või vigased. Ja kõik üritavad kuidagi elus püsida.
Vabatahtlik eriväelane Vladislav saadetakse koos kaaslastega võimatule missioonile: neil tuleb ületada rindejoon ja teha kahjutuks stardiseadmed, mille abil Venemaa kavatseb välja tulistada tuumalõhkepeadega raketid. Neil õnnestub kahjutuks teha üks rakett, paraku näevad nad, kuidas stardivad kaks raketti ja võtavad suuna lääne poole …
Pärast eksirännakuid jõuab Vladislav ühte sõjast laastatud Ukraina külla. Ta otsustab kogukonda aidata ja võtab juhtimise enda kätte. Ta tegutseb õigluse nimel, kuni avastab, et on muutunud kiskjatega võideldes ise kiskjaks.
Raamatu tegelastel tuleb igapäevaselt seista silmitsi raskete isiklike valikutega ja moraalse dilemmaga, et tagada ellujäämine. „Tapa, enne kui sind tapetakse“ ja „ära usalda kedagi“ on põhimõtted, mis korduvad nii minategelase peas kui temaga seotud inimeste ütlustes. Pidevas ellujäämisvõitluses maksavad jõud, kavalus ja oskused. Kuid peamine on siiski järeldus, mis selle teose põhjal kummitama jääb – elu ei katke, vaid peab kohanema ka kõige keerulisemate oludega. Eelduseks ellujäämistahe, usaldus ja koostöö inimeste vahel, mis vaatamata kõigele annavad lootust ka ajal, kui inimühiskonna senised reeglid ei pruugi enam kehtida.
Janne Teller „Oled sa mu üle uhke, Joanna?“
Tunnustatud Taani autori Janne Telleri poliitiline psühholoogiline põnevik „Oled sa mu üle uhke, Joanna?“ on ajendatud Lähis-Ida konfliktist. See on ühtaegu nii ajatu kui ka ajakohane romaan idealismist, poliitikast, armastusest ja võimu kuritarvitamisest. Kättemaksust, õiglusest ja ebaõiglusest.
ÜRO kõrge diplomaat Theodor Martin kaotas oma tütre Joanna 2013. aasta novembris, kui too segastel asjaoludel Lähis-Idas protestiaktsiooni käigus hukkus. Viis aastat hiljem ajendavad juhuslikud kohtumised Pariisis diplomaadist isa meeleheitlikule tõeotsingule oma tütre surma kohta. Lõpuks leiab ta end üksildasest kalurionnist USA-s Virginias ja tema ees on mees, kes võib olla süüdi. Tal on käes relv. Kas ta peaks tulistama või mitte? Kas surnute jaoks on üldse õiglust? Kui on, siis kus see on? Ja kui ei ole, siis mida teha? Kas ühte ebaõiglust saab teisega õigustada?
Peaaegu kriminaalse süžeega romaan keerleb küsimuste ümber: kuidas saavutada õiglust loomupäraselt ebaõiglases olukorras? Mida teha – ja kuidas toime tulla leinaga –, kui õiglust pole võimalik saavutada?
Kel õues valitsevast kõhedusest ja pimedusest veel vähe, saab seda ka tuppa tuua – mitte ainult halloween’i kõrvitsa ja koledate kostüümide, vaid ka lihtsamalt – tõeliselt hea krimiraamatu seltsis näiteks.
Kõigepealt soovitaksin peainspektor Ketti sarja äsjailmunud 7. raamatut „Kadunud poeg“.
See pole pelgalt Alex Smith oma tuntud headuses ja kaasahaaravuses, vaid puudutab ja paneb kaasa mõtlema ka laiemalt. Kas lapsepõlves kogetud hingehaavad paranevad üldse kunagi? Kas karismaatilist liidrit ümbritsev fanaatiliselt ustav kogukond ikka on alati nii omakasupüüdmatu ja heasoovlik nagu väljaspoole paistab? Millistest piiridest on inimene valmis raha nimel üle astuma?
Isutekitamiseks ütlen ainult niipalju, et lugu hakkab jooksma sellest, et parasjagu politseitöölt eemaldatud peainspektor Kett saab ootamatult kõne oma emalt, kellega ta pole paarkümmend aastat suhelnud. Nüüd äkki palub ema Roberti abi, sest vagas kommuunis, kus ema on viimastel aastatel elanud, on toimunud koletu kuritegu: üks abielupaar on julmalt tapetud ja nende vastsündinud poeg kadunud – verisesse hälli on aga jäetud kiri, et kui politsei asjasse segatakse, beebi sureb.
Muidugi ei ole asjad sugugi nii nagu esialgu tunduvad ja loos tuleb ette rohkem kui üks üllatav pööre. Loomulikult paneb Kett jälle kõik mängu, kaasab oma head kolleegid ja riskib korduvalt eluga, et sünged saladused paljastada. Ja neid saladusi seal jumalakartlikus kogukonnas ikka jagub …
Õudselt kaasahaarav on ka Jan-Erik Fjelli „Pime maja“. Nagu pealkirigi vihjab, on mahajäetud hütt ühes kauges Norra metsas olnud koletu kuriteo tumm tunnistaja. Aga mis ja miks seal siis juhtus?
See on uurija Anton Brekke sarjast teine raamat, mis eesti keeles ilmunud. Loo telje moodustab üks paarkümmend aastat vana krimijuhtum, millest ootamatult tahab rääkida pensionile läinud Norra politsei legendaarne uurija Harald Uteng. Saade pole veel eetrisse läinud, kui Uteng segastel asjaoludel sureb. Tema noorem kolleeg Brekke hakkab aimama, et toona võidi süüdi mõista vale inimene ja mõrtsukas on endiselt vabaduses.
Kuhu jäljed viivad ja kes on süüdlane? Kuivõrd on politseitöös õigustatud tegutsemine n-ö hallil alal – kõik, mis pole keelatud, on lubatud?
Hästi kirjutatud raamat, mida lihtsalt ei saa enne käest, kui viimane lehekülg läbi. No ja siis on akna taga juba võib-olla jälle valge.
Ragnar Jónasson “Valge vaikus“
Nooruke politseiuurija Helgi, kellega lugeja tutvus raamatus „Valge surm“, on eluga edasi liikunud, leidnud uue elukoha ja uue kallima ning talle määratakse ka uus juhtum, mida noormees innuga lahendama asub.
Ühel talveõhtul läheb kaduma menukas krimikirjanik Elín S. Jónsdóttir. Naine lihtsalt haihtub, tema kadumise kohta ei ole mingeid vihjeid ja asjaga tuleb tegeleda delikaatselt, et ajakirjandus põnevast loost haisu ninna ei saaks. Helgi teab, et ülemus ei määranud teda juhtumit lahendama ajendatuna südameheadusest või noormehe armastusest kriminaalromaanide vastu, mille süžeed lugu aina enam meenutab, vaid soovist ise puhtaks poisiks jääda, kui asi käest ära läheb.
Naise lähedasi – kirjastaja, raamatupidaja, pensionil kohtunik – küsitledes taipab politseinik, et Elíni elu polnud sugugi selline, nagu pealtnäha tundus. Tegelikult on tema minevik veel kummalisem kui ta raamatud. Tekivad seosed ammuse pangarööviga ja taustal virvendab ka Hulda, kelle koha Helgi endale sai ja kelle saatuse kohta siiani midagi teada pole.
Niisiis peab Helgi jätkama väga ebahariliku elu saladuste lahtiharutamist ja samal ajal rinda pistma oma eraelu probleemidega, mis teda aina jälitama kipuvad.
„Kas tegemist võib olla ühe tänapäeva parima krimikirjanikuga?“ küsib The Times, ja tuleb tunnistada, et põhjusega. Jónasson läheb aina paremaks ja „Valge vaikus“ on suurepärane austusavaldus Agatha Christiele!
Freida McFadden “Allüürnik“
Blake Porter on mees, kellel on kõik olemas. Suurepärane kõrge palgaga töökoht, imeline kodu New Yorgi heas piirkonnas, kaunis kallim, kes teda jumaldab. Paremini ei saakski olla. Ja siis korraga laguneb kõik koost … Blake saab oma kõrgelt kohalt kinga ja tema elu hakkab kolinal ja mürinal koost lagunema. Kuna rikutud mainega polegi uut töökohta nii väga võtta, on mees sunnitud raha saamiseks majja laskma poologarate kandidaatide seast valitud allüürniku, kes osutub üllatavalt normaalseks ja asjalikuks.
Aga siis lähevad asjad käest ära. Keegi sööb ära mehe hommikuhelbed, majas hakkab levima rõve lehk, eakas naaber paistab olevat otsustanud ta elu täielikuks põrguks teha ja suure vaevaga leitud niru töökoht on ennast täis ja privileegipimeda mehe jaoks alla neelamiseks mõru pill. Nagu ikka, kerivad asjad aeglaselt ja pealtnäha süütud seigad osutuvad olulisteks vihjeteks, niisiis ei maksa lasta end esimese hooga rahulikult kulgevast loost uinutada: Freida leiutab talle omaselt hoogsaid võtteid, pakub välja hullumeelseid keerdkäike ja suudab veel viimasel leheküljel üllatada nagu alati!
Freida McFadden on üks neist kirjanikest, kes ei jäta kedagi külmaks. Teda kas armastatakse või ei sallita silmaotsaski. Mina soovitan tema raamatuisse suhtuda kui meeldivasse ajaviitelugemisse, mis aitab sisustada vaba hetke, sest kõik, kes väidavad, et nad loevad lõõgastumiseks Freudi, lihtsalt hääldavad nime Freida valesti!!
