Kui jõulude eel hakkab kinginimekiri kasvama nagu pärmitaigen, tekib alati seesama igipõline küsimus: milline raamat võiks kingiks olla just see õige? Valikuid on ju seinast seina. Ühe kaante vahel ootab külmavärinaid tekitav krimi, teise lehekülgedel kiidetakse pimedust nii veenvalt, et hakkad seda peaaegu armastama. Soe armastusromaan, mis on samas ka ajalooline reisilugu, viib koos teleskoobiga ajarännule, et jälgida Päikese ja Veenuse liikumist. Ning lasteraamat, mis õpetab koguma heade hetkede sära, et jagada seda ka päevadesse, mis kipuvad viltu vedama. Eesti Raamatu töötajad on oma soovitused ritta seadnud, nende vahel valimine on nagu jõuluvana mantlitasku pimesi uurimine: kunagi ei tea täpselt, mis näppu satub. Aga kui tabad õiget, naeratab kingisaaja nii siiralt, et isegi jõulutäht oleks kade.
Teatavasti elame piirkonnas, kus vahel tundub, nagu valitseks üheksa kuud aastast pimedus. Kui sügisel veel kella ka keeratakse, tõmmatakse justkui kott pähe ja sinna see jääb, kuni suur kevad käes. Ja kui siis keegi tuleb rääkima, et kustuta tuled ära, pimedus on hea, naudi seda, siis ei saa pahaks panna, kui tekib soov saata ta … mõnda veel pimedamasse kohta.
Aga siin on konks. Valgustamist on kohati üle võlli palju ja enamasti me isegi ei mõtle sellele. Kui Tartu taevas on Luunja suunal öö läbi kollane, siis on selge, et see ei saa loodusele hea olla. Aga oma aeda kase külge valguskette riputades ei tule paljud inimesed selle peale, et see tegu – mille eesmärgiks on ju ometi ilu loomine – lööb sassi terve väikese ökosüsteemi. Puu ei langeta õigel ajal lehti, hakkab liiga vara pungasid suuremaks kasvatama, see omakorda ajab segadusse tibatillukesed olendid, kes puust sõltuvad, ning soojemal ajal meelitab kunstvalgus ligi putukaid, kes seetõttu kaotavad õige lennusuuna … Doominokivid muudkui kukuvad üksteise järel.
Lisaks muule loodusele mõjutab liigne valgus ka inimest, seda seostatakse paljude füüsilise ja vaimse tervise hädadega. Inimkeha on aastatuhandete vältel harjunud osa ööpäevast täielikus pimeduses veetma, kunstvalgus on selles skaalas umbes viimase minuti leiutis.
Johan Eklöfi raamat kirjutabki sellest, mida liigne valgus teeb – ja see avab tõesti lugeja silmad. Lisaks on raamat kirjutatud lahedas stiilis ja on kergesti loetav. Olen pere ja sõbrad viimasel ajal oma valgusreostuse-juttudega vist veidi ära tüüdanud, aga ma tõesti ei mäleta, millal viimati mõni raamat mind sel määral inspireeris. Pidagem videvikku, ajagem lähedaste inimestega juttu ja viivitagem tule süütamisega. See teeb head kõigile.
Mari Tuuling, keeletoimetaja
„Valges vaikuses“ tegutseb taas nooruke kriminaalpolitsei uurija Helgi, kellega tutvusime sarja esimeses raamatus „Valge surm“. Raamat on omamoodi austusavaldus kuldajastu krimiromaanidele, millest noormees järgmise müsteeriumi lahendamiseks inspiratsiooni leida püüab. Helgi ei ole tüüpiline uurija, ta on raamatukoi ja pisut nohiklik, ja mulle endale on alati tundunud, et oma naiivsuses ja eluvõõruses (sest just nimelt eluvõõras Helgi on) ta justkui mängib uurijat, püüeldes oma armastatud raamatute tegelaste vääriline olla, ehkki nende kingad on tema jaoks ilmselgelt natuke suured. Selles raamatus tuleb tal hakata uurima Elín Jónsdóttiri, Islandi kuulsa(ima) krimikirjaniku kadumisjuhtumit ja lisaks küsimusele, kus naine on, tuleb välja selgitada seegi, miks ta kadus. Tasapisi hakkab selguma, et kirjanik varjas tervet rida saladusi, ning ka tema sõbrad, kes peaksid ta leidmisest huvitatud olema, piirduvad pooltõdede või suisa valedega. Selle loo lahendus varjab end minevikus. Ühte kaudselt kadunud naisega seotuks osutunud juhtumit uuris kunagi põgusalt ka Hulda Hermannsdóttir, kelle kabinetis on Helgi nüüd end sisse seadnud ja kelle kadumises ta samuti selgusele saada proovib, kuna naise vari paistab teda endiselt kummitavat. Nii liigub lugu taas mineviku ja oleviku vahel ja üllatustel ei tule lõppu. Nagu paljude saladuste puhul, saame ka selle loo puhul öelda, et mida kauem saladustel käärida ja küpseda lastakse, seda enamate inimeste elu need päevavalgele tulles otseses või kaudses mõttes hävitavad.
Uurimise käigus peab Helgi ka oma eraelu probleemipuntraga rinda pistma. Noormees on olemuselt üsna pretensioonitu, ujedavõitu, armastab rahulikku elu ja suutmatus otsustavaid samme astuda seab ohtu nii tema enda kui ta uue kallima, kuna tema kunagine kallim, Bergthóra, ei suuda kuidagi sellega leppida, et noormehe elus on tema koha endale võtnud Aníta, kes on tema täielik vastand.
Minu jaoks annab raamatutele lisandväärtuse selle autori oskus traditsioonilisi lugusid kirjutades traditsioonid pahupidi pöörata, nagu ilmselt teavad kõik, kes on lugenud „Pimeda Islandi“ sarja. Piuh-pats-piraki-põmm stiili austajad neist ilmselt piisavalt adrenaliini ei leia, küll aga need, keda huvitavad tegelaskuju sisekaemused ja mõtteviis, mis kõik viivad välja tõdemuseni: inimene on iseenda suurim vaenlane.
Piret Lemetti, tõlkekirjanduse valdkonna juht
Igale lapsele meeldivad põnevad lood ja neile meeldib vanematega koos aega veeta. Lastega peres võiks olla üks kindel lugude aeg, kui argitegevused kõrvale jäävad ja kogu pere ühiselt raamatut loeb. Kui teie peres sellist harjumust veel pole, siis on jõulud parim aeg selle alustamiseks! Valige eakohane raamat ja koguge lapsed kokku. Aga pidage meeles, et unejutu aeg pole parim lugude aeg, sest siis jäävad lood tavaliselt pooleli. Kui teie peres on lapsi, kes unistavad koos lemmikloomaga kosmosesse lendamisest, aga kellel tuleb vahel ette ka kehvavõitu päevi, siis soovitan kõigepealt valida Kotryna Zylė raamatu “Parim päev”. Võite ette lugeda ja pilte vaadata, samuti oma lugusid rääkida (kõigil meil on ju olnud põnevaid päevi ja unustamatuid seiklusi, mis siis, et osa neist vaid unistusteks jäävadki), aga mis peamine – see raamat õhutab lapsi fantaseerima ja jutustama! Raamatus on arvukalt illustratsioone, mille üle saab arutleda ja mille sisu on võimalik mitmel moel jutustada. Lugege ja unistage koos lastega, nii saab sellest ühiselt veedetud parim päev.
Tiit Treimuth, tegevjuht
Juba laulusalmgi ütleb, et „All I Want for Christmas is Love“ – kõik, mida jõuludeks tahan, on armastus… Miks siis mitte kinkida jõuludeks armastust: üks hea armastusromaan, mida on mõnus pärast jõuluaskeldusi lõõgastuseks lugeda.
Antoine Lauraini „Armunud astronoom“ on üks isemoodi ajarännulugu, mis viib sind tagasi 18. sajandisse ja toob samal ajal ka 21. sajandi suurlinna. See jutustab loo kuninglikust astronoomist Guillaume de Gentilist, kes seilas 1760. aastatel Indiasse vaatlema haruldast loodusnähtust – Veenuse üleminekut Päikesest, ja Xavier Lemercier’st, tänapäeva Pariisi kinnisvaramaaklerist, kes elab raskelt üle lahutust. Kaks erinevat aega, kaks armastust igatsevat meest ja üks teleskoop, mis neid seob. Kuulsa astronoomi vaatlusriista, mille abil saab näha tähti, Pariisi katuseid ja üht rõdu, millel askeldab veetlev naine, leiab Xavier ühest müüdud korterist.
Laurain kirjeldab vaimukalt parandamatuid romantikuid ja näitab, et miski pole siin ilmas muutunud: inimesed on alati otsinud seiklusi, igatsenud imesid ja armastust. Lisaks oli loo lõpp väga nutikas ja sugugi mitte sentimentaalne. Lugesin seda raamatut pikemal lennureisil, sain naerda, pisargi tuli silma, aga aeg kadus märkamatult nagu piirid sajandite vahel „Armunud astronoomis“.
Kui see omamoodi armastusromaan meeldib, siis usutavasti naudid samalt autorilt teistki, veidi kriminaalse alatooniga romaani „Punase märkmikuga naine“. Ja mõnusat mõtlemisainet pakub ka tema „Presidendi kaabu“, milles François Mitterrandi hajameelsusest saab alguse pöörane sündmusteahel.
Aili Saks, peatoimetaja
